Õnneks ma ise miinimumi ei teeni, aga mind paneb imestama, kuidas riik seda elamisväärseks peab? Inimene peaks olema võimeline miinimumpalgaga ära elama ka üksi ja üürikorteris. Või peetakse loomulikuks, et igal naisel on mees või vanemad, kellega ta koos elab? Enamasti saavad miinimumpalka just eri- ja kõrghariduseta naised. Kuidas saab tänapäeval eksisteerida olukord, kus arenenud riigis ei ole isegi võimalik süüa osta ega kommunaale maksta?

Oletame, et saan miinimumpalka, mis veel eelmisel aastal oli 290 eurot (võrdluseks: 2014 ja 355, 2013 ja 320 ja 2012 ning 290). Nüüd on veidi paremaks läinud, miinimumpalk on 430, aga ära elada oli vaja ka varem. Odavaima üüritoa saab 170 euro eest, sinna lisanduvad ka kommunaalid ja summa võib kokku ulatuda kuni 220-250 euroni. Praegu jääb sellest üle isegi ehk 200 eurot, mille eest on söök, majapidamistarbed, riided, jalanõud, telefon, arstirohud, enamasti on igal inimesel ka mingisugune arvuti aasta peale kogutud raha eest. Ütleks, et sellest summast võib isegi ära elada, aga aastatel 2012-2014? Kuidas inimene siis alampalgaga elas — kas ta sai sotsiaalabi või oligi nii, et eeldati oma korteri ja mehe olemasolu?

Kuidas elavad üksikemad alampalgast ära? Veel jubedam on see, et inimesed, kellel on raha ehk söögiks ja kommunaalideks ongi oma olukorda aheldatud. Puudub raha raamatute ostmiseks, õppimiseks, arvuti või teleka ostuks, millest viimased võivad küll meelelahutusena tunduda, aga näiteks internetis õpituga (programmeerimine, kujundus, videotöötlus, 3D-visualiseerimine) võib inimene hakata märksa suuremaid summasid teenima. Teiseks on elektroonikaseadmeteta inimene isegi poliitikast ja ühiskondlikust elust ära lõigatud, tal pole võimalust teadagi, milliseid otsuseid tema eest tehakse.

Kas vanasti sai 290 eurosele palgale lisaks sotsiaaltoetust?

Kuidas teie miinimumiga ära elaksite?