Lugejakiri: elatustaseme vahe on nii suur. Lõuna-Eestis keskmist palka teenides tunnen end suisa rikkurina
Mõni aeg tagasi suri ootamatult minu tädi. Temast jäi maha maja ühes Lõuna-Eesti asulas. Tal endal lapsi polnud, meest ka mitte (tema abikaasa suri paari aasta eest). Tädi õde ehk minu ema oli nüüd olukorra ees: mis küll majaga teha? Kas müüa?
Ütleme nii, et seal piirkonnas on kinnisvarahindadest rääkides väljend "võileivahinnaga" veel tagasihoidlik. Majaga on päris palju vaeva nähtud, aga müügisumma oleks köömes. Müügiga läheks ilmatu kaua ka.
Ema isegi ei pakkunud seda esiti välja, aga mul käis peast läbi, aga miks mitte ise sinna kolida? Ma töötan ametikohal, kus mul on kaugtöö sada protsenti võimalik. Tähtis on vaid arvuti ja interneti olemasolu. Ma elasin siiani pealinnas üürikorteris, kus iga kuu maksin 400 eurot üüri pluss kommunaalid. Mu palk on pisut üle Eesti keskmise, üürimise kõrvalt poleks võimalik midagi kõrvale panna, et pangalaenuks kopsakas sissemakse koguda.
Mis mind Tallinnas kinni hoidis? Suurt midagi, pikk suhe lagunes eelmise aasta alguses ja ma pole sellest õigupoolest välja tulnudki. Restart kuluks ära. Pakkusin vanematele, et ma koliks sinna. Suur maja, kuidas nii? Nad olid ehmunud. Aga olgem ausad, tegelikult pole see maja nii suur midagi ja kuigi kommunaalid ikka päris suured, ei peaks ma ju enam üüri maksma. Mis sõpradesse puutub, neti teel saab ikka suhelda ja pole mul midagi ka selle vastu, et uute inimestega tutvuda.
Olen nüüd seal elanud ligi viis kuud. Terve mu senine elu oli möödunud Tallinnas ja ilmselt ka teatud mullis. Räägitakse lõhest ühiskonnas, aga nüüd näen seda reaalselt. Keskmine brutopalk on ligi 1300 eurot, aga siin ollakse väga rahul, kui saadakse juba 500-600, heal juhul 700. Peamised töökohad on teenindavas sektoris või ühes väiksemas tehases. Tartu on küllaltki kaugel, aga on ka neid, kes võtavad igapäevaselt ette pika sõidu, et seal tööl käia. Nn eliit on kohaliku omavalitsuse palgal olevad inimesed. Räägitakse, et noored lahkuvad maalt, jäävad vaid vanemad inimesed. Päris nii see ka pole, aga kahjuks on ka siin lõhe. Targad ja edukad noored lähevad ülikooli. Ent, kel teadmistepagas pole nii suur ja ei saaks suures linnas hakkama, jäävad maale. Tihti ka nii, et 30aastased elavad koos vanematega. Ja näen ka olukordi, kus noored on lõksus. Nende vanemad ei saa enam ise hakkama, aga samas ei saaks neid ka vanadekodusse panna: kui pension umbes 400, siis sealne koht oleks 700 eurot kuus. See vahepealne 300 eurot käib tavainimesele üle jõu. Nii kolivadki noored tagasi maale ja peavad oma plaanidele pidurit tõmbama, et selle asemel vanemate eest hoolitseda.
Mis aga rahasse puutub, ega siis elu maal odavam ole. Toidukaubad on ikka kallid, samamoodi küte ja elekter. Ma käin kohalikus kooris laulmas. Hiljuti oli meil laulupeo reperutaari õppimisega seoses nädalavahetusel väike laager. Seal sai vabal ajal ka kõikvõimalikel elulistel teemadel räägitud, ka palkadest. Tunnistan ausalt, et ega ma ei julgenud öelda, et teenin umbes keskmist palka, pisut enamgi. Kuidagi häbiväärne tunne oli, nagu oleksin rikkur. Pealinnast tulnud ja puha. Keskmine palk ei peegelda reaalsust väljaspool Tallinna. Numbrid on teised ja ega see olukord ka muutu. Ma siis ei imesta, et ka siin on palju neid, kes toetavad näiteks EKREt (mina nende hulka ei kuulu, nende põhimõtted on väga vastumeelsed). Arvatakse, et võimulolijad on nii elukauged, et ei suuda neid mõista. Alles hiljuti oli üks kuulus koalitsioonipoliitik meiegi juures külas. Pani kohaliku Coopi poe ette letikese püsti ning jagas kalendreid ja pastakaid. Üks siinne sõbranna rääkis, et oma mehega olid nad temaga isegi vestlema läinud. Poliitik vestis maad ja ilmad, kuidas elu Eestis paremaks tehakse, ent ta küsis väga vähe selle kohta, mis tegelikult on siis praegu siin piirkonnas vajaka.
Ma tahan kogukonda panustada ja teengi seda ka edaspidi, aga jah, kurvaks teeb see pilt praegu küll.
