Mehe pärast säästud kaotanud naine: piip-piip ja raha tuleb! Kiirlaenud pole kuskile kadunud ja laenupakkujad kasutavad sinisilmseid ära
Lisaks SMS-laenudele on nüüd näiteks ka krediidikontod. Krediit - see kõlab igati lugupeetult, ent tegelikult on ilusa fassaadi taga muu. Kiirlaenude põhiprobleem oli ja on see, et neid on liiga lihtne saada. Vahepeal küll läksid nõuded teenusepakkujale veidi karmimaks, aga ega laenuvõtja tausta ikka väga kontrollida.
Miks sellega nii kursis olen? Mu elukaaslane tegi minu teadmata mitmes firmas krediidikontod, pluss võttis tüüpilisi kiirlaene. Meil on kodu ostetud koos. Mulle jõudis reaalsus kohale, kui selgus, et ta ei suuda enam maksta oma osa pangalaenumaksetest. Igakuised summad on päris suured, ma ei suudaks neid üksi maksta, aga nüüd olin lõhkise küna ees. Ma olin varasemast raha kõrvale pannud, see läks suuresti selle alla. Aitasin maksta tal tagasi ka osa väiksematest laenudest. Mõtlen ka ise, et see oli minust rumal, aga meid seob nii palju. Meil on nimelt ühine laps. Ma ei taha, et laps näeks, kuidas isa täiesti põhja käib ja temalt laenude katteks viimnegi võetakse ja ehk jõuaks asi isegi kohtusse.
Kogu selle asja juures ajabki mind närvi, et taolised firmad ikkagi petavad lihtsaid naiivseid inimesi. Mu elukaaslasel on tüüpiline probleem, kippus kasiinodes käima. Ja ometi ei tekkinud mingeid takistusi, et ta võlgu elas. Kõik firmad andsid rõõmsalt laenu.
Tean oma tutvusringkonnast ka ühte inimest, kes langes konkreetselt krediidikonto lõksu. Reklaamivõtted on julmad, näiteks võib kodulehekülgedelt lugeda kirjeldusi stiilis: laen ja krediitkaart ühes; iga moodsa inimese usaldusväärne kaaslane; igati paindlik. See tuttav kasutas seda võimalust ja ei tajunud piire, ühel hetkel olid summad kasvanud üle pea. Ta pidi müüma vanavanaemalt pärandusena saadud ehted.
Minu säästud on praeguseks ajalugu ja osa võlgu on ikka kaelas. Elukaaslane üritab endast parimat anda, et mitte taas hakata kasiinodes käima. Võttis endale ka lisatöö, et raha teenida. Pani endale ka selle vabatahtliku keelu peale, et teda mängupõrgusse ei lubatagi. Ütlesin talle, et kui ta peaks veel libastuma, siis on meiega kõik. Loodetavasti see motiveerib. Samas on mul kogu aeg peas teadmine, et äkki ta ikkagi... See mõte tuleb tihti just siis, kui televiisorist taustaks mõne laenufirma reklaam. Ma kardan, et kogu võlgnevuste ajaloost hoolimata antaks talle ikka laenu. Inimlikkus on tolles äris välistatud.
