Olin alles noor tudeng, kes käis kooli kõrvalt tööl, kui minu vend aga sai Soomes tööl käies korralikku palka, elu oli ilus, majandusbuum alles oma tipus ja uus suhe käsil. Suure hurraaga võttis vend pangast autoliisingu kallile autole. Oma hullude tempude ja sõiduvõtetega suutis ta auto varsti ära lõhkuda, aga millegipärast oli ta arvamusel, et maksma ei pea. Mu vend aga võttis uue laenu, vana jäi intresse koguma, suhe läks vett vedama ja vend jäi tööst ilma. Hakkasid tekkima võlgnevused, saabuma kurjad kirjad, käendajad tõstsid mässu. Lõpuks pöördus vend minu poole, et kas ma ei vahetaks tema esialgset käendajat välja, tema tahab maksepuhkust võtta ja siis saab oma elu korda ja kõik läheb hästi. Mina ei tahtnud, aga vend palus, pank aktsepteeris mind käendajana ja nii see läkski. Sel ajal olin noor ja naiivne ja ikkagi usaldasin inimesi, oma perekonnaliiget ju seda enam.

Meil oli juttu, et mina midagi maksma ei pea, aga elu läks järjest allamäge, hakkasid saabuma uued kurjad kirjad, vend peitis pea liiva alla ja ignoreeris kõiki hoiatusi, kuni olingi enda üllatuseks ja ehmatuseks kohtusse kaevatud. Ma ei teadnud, et asi nii kaugele läheb. Eeldasin, et vend tegeleb asjadega, peab pangaga läbirääkimisi, tähtajad kokkuleppeks olid ju olemas. Ma ei arvanud, et pean täiskasvanud inimest kontrollima, tagant torkima, tema eest asju ajama, seega elasin oma elu edasi. Valesti tegin. Ka kohtumenetluse käigus ei tahtnud vend asjast midagi kuulda, mina olin see, kes oli sunnitud kohtuga suhtlema, venda taga ajama, et vajalikke dokumente saada, isegi tema eest meile kirjutama, kokkuleppeid sõlmima. Lõpuks saigi kõik rahumeelselt kokku lepitud, maksegraafik koostatud ja jäi vaid üle maksma hakata. Mina ütlesin jälle, et mina ju ei maksa, see pole minu võlg ja minu asi, aga ikka juhtus, et venna palk viibis või oli mingeid ootamatusi, nii et tihti maksin ise, et mitte kohtutäiturit enda kraesse saada. Nutsin ja maksin, vahepeal sain vennalt ka raha tagasi, sagedamini aga mitte. Ma olen mitmekordse kõrgharidusega, töötan erialasel kohal, aga palk on alla Eesti keskmise. Pole lugu, ma olen hea majandaja, olen sellega alati ilusasti hakkama saanud, lisaraha saamiseks igasugu tööotsi juurde teinud, saanud kõrvale panna, koguda, reisimas käia, raamatuid ja vajalikke asju osta, aga järsku olin olukorras, kus kõik minu vaba raha läks võõra võla maksmiseks.

Sain lapse, eeldasin, et vend ikka ei lase oma õel emapalgast enda võlga maksta, aga vot sul säh. Ma olin välja arvestanud, kuidas ma kenasti hakkama saan – kui palju saan igal kuul kõrvale panna, kui palju saan kodus töötades lisaraha, kui palju mul emapalga lõppedes raha hoiuarvel on ja kui mitu kuud ma pärast emapalga lõppemist saan osalise koormusega tööd tehes veel lapsega kodus olla. Pole vist tarvis öelda, et suurema osa lapsega kodus oldud ajast on võla maksmine tulnud minu rahakotist. Mõnikord on vend paarikümne euro kaupa toetanud, aga küll tal on palk ootamatust väiksem, küll ei saa õigeks ajaks kätte. Ja kui ma juba raha välja käinud olen, puudub tal motivatsioon mulle tagasi maksta. Olengi olukorras, kus emapalk hakkab lõppema, säästud on imepisikesed, ees terendab veel kolm aastat võõrast võlga ja olen väga mures edasiste aegade pärast. Kõigele lisaks olen ülivihane, et ma nii loll olin, omaenda venda usaldasin ja nüüd selles supis olen. Abi ka kelleltki küsida pole. Rassin tööd teha, et kohtutäitur mind ahistama ei saaks hakata, stressan ja mõtlen kui idiootne see kõik on, sest see võlg pole absoluutselt mitte kuidagi minu asi. Elu õppetund missugune. Aga et see siis nii karmilt pidi tulema.