Üksikema on hädas: laps käib isal rohkem külas ja seetõttu tahab mees ka vähem alimente maksta
Naisteka Foorumisse on kirjutanud ema, kes on hädas oma lapse isa nõudmistega elatise maksmise suhtes. Nimelt soovib mees kohtuväliselt koostada lepingut, et summat vähendada, kuna laps on viimasel ajal rohkem tema kodus viibinud. Kuidas sellises olukorras käituda? Anna nõu!
Asjalood siis sellised, et sain lapse isalt kõne, milles ta tahtis, et ma koostaksin talle mingisuguse lepingu, mille järgi tema saaks lapsele vähem elatist maksta. Praegu maksab ta igakuiselt lapsele kohtu poolt määratud 145 eurot, millest ta on kramplikult ka kinni pidanud ja öelnud, et tema ei kuluta rohkem midagi, kuna kohtunik ütles, et kui “mina tahan”, et ta lisaks ka vahel lapsele kooliasju või mõne riideeseme ostaks, siis pean ma uuesti seda kõike kohtu kaudu tõestama. Just seda, et mul tõepoolest lapsele mõeldud kulutused suurenenud on.
Kuna ma alustasin ise hiljuti töö kõrvalt ka õpinguid ja viibin umbes 4-6 päeva kuus kodust eemal, siis on laps sel ajal oma isa juures ning nüüd ongi tekitanud talle probleemi see, et tema perel kulub nüüd söögi peale rohkem raha.
Fakt on see, et mina ostan lapsele riided selga ja jalanõud jalga, samuti küsib laps taskuraha minu käest, mitte isa käest. Mina maksan tema trennid ja sinna kuluvad rahad, mille hulka lähevad siis ka võistlusriided, -tasud ja sõidukulud ning lisaks katan ma ka lapsel koolis tekkivate väljasõitude ja klassiürituste rahad. Lisaks veel tahab laps ka sõpradega kinos, poes ja mujal käia — näiteks nüüd soovib ta sõbranna ja tema vanematega koolivaheajal väikesele paaripäevasele väljasõidule minna, mida mul ei ole põhjust talle keelata, sest nad on seda teinud juba nn “mähkmeeast” alates.
Ma ise saan kuus palka 500 euro kanti, millele nüüd siis lisandub lasteraha ja praegu ka alimendid.
Ma ei tea, kuidas teil, kuid mina ei arvesta söögiraha selle pealt, palju mul peres nägusid on ja ajan nina vingu, kui mul paar suud lisaks on mõnikord. Söömine on elementaarne asi ja tahame me või mitte, me peame seda tegema ning oma last pole ma veel kunagi siiamaani nälga jätnud. Pigem on olnud vastupidi, et laps tuleb isa juurest ning esimese asjana autosse istudes küsib, kas meil kodus süüa on. Ta on 12aastane peenike tüdruk, kuid ta liigub päeval tõepoolest väga palju ja kulutab enda energiat. Ma tean, et ta sööb pigem väikeste vahede tagant, sest näen ju kodus kogu aeg, kuidas külmkapi uks kinni-lahti käib ja õhtusöögi ajal suudab ta paraja portsu sooja sööki ka ära süüa, ilma et midagi järgi jätaks. Ma pole talle kunagi öelnud, et ära söö, kuna meil pole piisavalt raha, et seda osta. See oleks ikka väga nõme ja ebainimlik.
Esimesed kolm (kui isegi mitte rohkem) aastat pärast lahkuminekut ei huvitunud lapse isa absoluutselt sellest, kuidas ma meie lapsele kõik vajaliku ostan ja kust ma selleks raha saan. Tema ainult nõudis last näha ning seda pole ma kunagi ka keelanud, sest tütarlapsel on hädasti ka isa vaja ja ma tean, et see tüdruk armastab oma isa tingimusteta ning kogu südamest. Ta on ju ometigi tema isa. Kuid kui laps kooli läks ning ma olin just ka oma töö kaotanud, ei pidanud mu kannatus enam vastu ning nõudsin alimendid kohtu kaudu sisse.
Nüüd on olnud rahulik aeg, kuni siis praeguseni ja ma tõepoolest pole inimene, kellel on jaksu kogu aeg kellegiga sõdida — ma eelistan oma energiat mujale kulutada. Aga praegu on mul tunne, et sõda tuleb, kui ma tahan endale kindlaks jääda ning öelda lapse isale, et ma ei vähenda elatist ning veel vähem soovin ma veel ka sellekohast lepingut temaga koostada. See on ju nõme? Või mis Teie arvate?
Samas aga saan ma aru, et ka lapse isal on raske, sest tema on oma peres ainus, kes tööl käib. Perre sündis ka mõni aeg tagasi lisa ning see raskendas nende olukorda veelgi, kuid teistpidi võttes leian ma, et meie tütar ei peaks seeläbi siis vähemat väärima.
Jah, ta on nüüd rohkem aega neil, kui ta varasemalt on olnud, kuid kui asi oli teistpidi, siis mina ju ei helistanud, ega nõudnud elatise suurendamist, kuna laps on terve kuu minu juures ja söögi peale kulus seeläbi rohkem. Selline mõte pole mulle kunagi ka pähe tulnud, sest ta on ju minu laps täpselt sama palju, kui isegi mitte rohkem. Mina olin ju see, kelle ihust ta tuli ja seega on minu kohus tema eest ka võidelda ja hoolitseda, et tema kulul ülekohut ei tehtaks. Olen ma isekas või liiga “pime” ning ei suuda näha tekkinud probleemi mõtet?
Palun jagage omi mõtteid ja tarkuseteri, kuidas ma selle olukorra nüüd nii saan lahendada, et jälle mingit vihavaenu ei tekiks.
