Beebiblogi: kas emad peavad kõiki beebisid ilusaks pidama?
Jah, lööge mind nüüd risti, sest HEAD EMAD ei ütle nii. Head emad ütlevad, et kõik beebid on nii ilusad, et tahaks nende väiksed hernevarbakesed ära süüa, aga need head emad valetavad. Ma ei tea, miks. Ehk selle pärast, et tahetakse endast üldsusele jätta väga meeldiva, leebe ja emaliku inimese mulje? Kes teab… Tõde on aga see, et kõik ei saagi ühe vitsaga löödud olla.
Kõik täiskasvanud ei ole ju ka ühtmoodi ilusad. Mõni on ikka natukene ilusam kui teine, mõni on hurmav kaunitar ja mõni lausa peletis. Tittede eeliseks on see, et neil on veel võimalus oma hetkelisest välimusest välja kasvada. Ei ole midagi üllatavat selles, kui väga koledast beebist kasvab modellilaadne toode. Aga noh, on ka võimalik see, et laps on beebina IMEILUS ja armas ja suurena… ei ole sellest midagi järele jäänud.
Kui ma nüüd päris üdini aus olen, siis veel aastake tagasi ei uskunud ma, et sellise imeasi nagu ILUS BEEBI eksisteerib. Esiteks olin ma kokku puutunud vaid ühe imikuga — mu enda vennaga, kes on must 13 aastat noorem.
Ja nõnda oligi, et aasta tagasi tundusid kõik beebid mulle täpselt ühesugused. Ma ei ütleks küll, et nad kõik koledad tundusid, aga nad meenutasid mulle natukene miniatuurset vanainimest, kes on ennast näost punaseks punnitanud ja karjub su peale oma hambutu suuga. Aga ajad on nüüd muutunud ja eks minagi vaatan imikud hoopis teise pilguga.
Muidugi on neist kõige kenam maailmas Mari Johanna isiklikult. Jah, kõikidede nende miljardite beebide seas maailmas. Ma just kellelegi rääkisin, et kuigi emad kõik arvavad, et nende beebi on ilus ja enamasti sõbrad ka viisakusest sul seda mulli purustama ei hakka, siis mulle ütles isegi ämmaemand, et Mari on väga ilus. Siis mõistsin, et vaevalt, et ämmaemand ütleks: “Ooo…Kas see ongi teie beebi? Nojah…Äkki kasvab sellest hirmsast lõustast välja, loota ju võib.” Arvatavasti mitte. Arvatavasti ütleb ta kõikidele, et neil on ilus beebi…
Suurim märk sellest, et Mari on ilus beebi on see, et mitte ükski anonüümne kommentaator pole ütlema tulnud, et ta on kole kui öö! Ja nemad ütlevad ju KÕIKE! Mitte, et ma nüüd väidaks, et minu jaoks ongi ainult välimus tähtis, oh ei. Aga paratamatult on välimus asi, millest ei saa ju imiku puhul, kes mitte midagi muud teha ei oska, mööda vaadata. Enne lapse sündi ma mõtlesin tihti, et huvitav, mis näoga ta on. Palvetasin omaette, et ta kole ei oleks (ikkagi tütarlaps ju!) ja kui netis juhtusin nägema koleda imiku pilti, siis ehmatasin ise ka oma inetust mõttest ja hakkasin endale kohe sisestama: “Eeiiiii! Tegelikult on see jumala armas beebi…” Noh, et karmajumalad mulle minu õeluse eest koledat beebit ei annaks. Huh! Muidugi oli minu jaoks ka kõige tähtsam, et laps oleks ikka terve, aga no kas saab mõni ema käsi südamel vanduda, et ta kordagi oma lapse välimusest ei mõelnud?
Kui ta välja tuli, siis ma veendusin, et ta maailma ilusaim jne, aga kas on olemas ema, kes on vaadanud oma last ja mõelnud: “Oh sa püha juudas… Loodame, et ta kasvab sellest välja…”? Vast mitte. Või on?
Aga nii jube inimene ei ole isegi mina, et kui ma tõesti näeks koledat last/keegi näitaks koledat lapsepilti, siis ma ei karjataks “APPI!” ja lööks ristimärki ette. Ikka kiidaks takka, et issand, kui ilus laps sul on! Nagu head emad seda teevad. Sest enamasti on süü ikka kehvas fotograafis, ma julgen arvata.
Mitte, et ma pooldaks nüüd mingisuguseid laste iludusvõistlusi, see on minu meelest lihtsalt haige asi. Ma lihtsalt tahan öelda teistele (tulevastele) emadele, et ei, te ei ole üksi ega hirmsad inimesed, et te kõiki imikuid ilusateks ei pea.
Minu igapäevaheietusi saate lugeda aadressilthttp://tahanteada.wordpress.com, kus halan, rõõmustan ja jutustan tunduvalt rohkem. Eks ikka nii on, kuidas elu käib.
