Beebiblogi: lapse sünd = suhte surm?

Peale lapse sündi küsiti minult jumala tihti, et noh, kas meie suhe Kardoga on kuidagi muutunud ka, nüüd kui laps majas. Alati vastasin, et ei ole eriti, sest noh, Mari ju põhimõtteliselt aina magas ja alguses oli Kardol

Aga nüüd…

Kardo on kella kuueni tööl. Kui ta koju tuleb, siis Mari tavaliselt joriseb, siis võtab üks meist lapse ja teine teeb süüa. Kui Mari magab, siis üks koristab, teine teeb süüa. Siis üritame kiirelt süüa — tavaliselt Mari siis kohe ärkab.

Tegeleme muudkui lapsega. Käime temaga vannis. Kuulame ta jorinat. Hüppame pallil.

Paneme ta magama, istume lõpuks diivanile, et natukene kudrutada… kuni kuuleme tagatoast jorinat. Lähen mina vaatama, et mida ta tahab. Paitan teda seal 15 minutit ja hiilin elutuppa tagasi. Saame veidikene jälle olla, kui kostub vigin. Läheb Kardo.

AAAH! Teate, kus Kardo praegu on? Tagatoas. Juba mingi pool tundi. Mina tahan KA ju Kardoga koos olla. Pagana Mari, mis häda tal nüüd üksi magama jääda on, aru ma ei saa, vanasti tegi ta seda kogu aeg.

Olen üritanud olukorda nõnda parandada, et koristan ja teen süüa siis, kui Kardo tööl on, aga eriti vahet ei ole kah. Sest isegi kui toad on korras, siis hakkab Maril koheselt tööle kudrutamisradar, kui me ta kuidagi magama saame.

Aga mis seal ikka, tuleb üle elada. Aga nüüd ma saan küll aru, miks enne lapse sündi öeldi mulle, et nautige seda aega kahekesti. Seda aega leiab nüüd ka, aga selle jaoks tuleb ikka omajagu planeerida, kiirustada ja mõelda, et ega ometi Mari ärgata ei otsusta.

Rasedad, nautige (kui suur kõht teid vähegi laseb!) Meie igapäevaheietusi saate lugeda aadressil www.mallukas.com, kus halan, rõõmustan ja jutustan tunduvalt rohkem. Eks ikka nii on, kuidas elu käib.