Beebiblogi: "Mul küll lapsi pole, aga..." ehk miks lastetud lastekasvatusküsimustes sõna võtavad
Mina näiteks arvasin ka, et mina ei hakka kunagi oma lapsele lutti andma. Lausa PÕLASTAVALT rääkisin nendest laiskadest naistest, kes seda teevad. Sest MINA hakkan oma lapsega TEGELEMA!
Heh, sain selle lapse kätte ja olgem ausad, ma topiks talle kasvõi kuus lutti suhu, kui see lõpetaks ta kurva-kurva nutu. Olgem veel ausamad, ma topiks ENDALE ka kuus lutti suhu, kui see teda kuidagi aitaks. Seega võib mineviku-mallu kuu peale käia, et ta arvas, et tal on õigus olla põlastav ja üleolev asjadest, millest ta essugi ei teadnud.
Niigi on palju naisi, kellel ON lapsed ja on nii paganama üleolevad. “Issand, minu laps selles vanuses juba oskas peast koraani tsiteerida ja maalis umbes sama hästi kui Viiralt. Sinu oma ei oska veel kolmekuulselt mitte midagi nendest asjadest?!” ütleb ta halvustavalt sitahaisunäoga ja siis lisab ülbe naeratusega, mis justkui karjuks sulle näkku: “SU LAPS ON LOLL!” sellise lause: “Ah, lapsed ongi erinevad:)”.
Siis on ka need, kes on kindlad, et ainult nende lastekasvatamise meetod on ainuõige. Teate küll selliseid eks? “MINA andsin oma lapsele rinda iga kolme tunni tagant, kui sa talle ROHKEM annad, siis jääb ta elulõpuni suitsetama/jooma/süstima vms!”. “MINA oma last küll enda voodisse ei võta! Kui sa võtad, siis sa pead kümnenda eluaastani oma lapse kõrval magama!”. “MINA loen oma lapsele esimest päevast juba “Tõde ja õigus”, sa ei loegi? Ta ju alaareneb niimoodi!” jne. Iga kord, kui ma sellist soigumist kuulen, siis ma mõtlen et…
Miljon asja, mida nemad teevad, nende lastele meeldib ja neid arendab. Seega peab see nende arust olema kõikide teiste teguviis ka, sest muidu on nad kohutavad emad. Eks ole ju? Sest võimatu on see, et lapsed on erinevad. VÕI-MA-TU!
Aga jah. Kõik on eksperdid. KÕIK oskavad sulle öelda, mida sa valesti teed. Nii lastega kui lastetud naised. Hoidku jumal, et keegi ütleks: “Kuule, su laps tundub nii õnnelik. Sa oled vist väga hea ema:)”. Vaid: “Issand, su laps aina jookseb ringi nagu hull, miks sa teda ei kasvata sõnakuulelikumaks?!”
Lapse kasvatamine on niigi selline… keeruline ja küsimusi ning valikuid täis asi. NIIGI on raske. Ei ole vaja mitte kellelgi seda, et keegi teine tuleks selle teema üle kaagutama või ema enda valikuid maha tegema. Kui keegi nõu küsib, on üks asi. Aga kui ei ole küsitud, siis hoia oma teadmised endale. Eriti, kui need algavad sõnadega, et “mul küll endal lapsi pole, aga…“
Kas sa tõesti arvad, et ma hakkan nüüd kuidagi enda last teisiti kasvatama, sest SINA nii arvad? Et ma ei anna enam lutti, sest see ei olevat hea? Usu mind, ma teen endast kõik, et see lapsuke ei nutaks. Annan lutti, võtan kaissu ja olen uhke. Sest ma teen asju nii, nagu ise õigeks pean. KÕIK vanemad teevad!
