Lapseootel naise dilemma: kas on vale soovida valutut sünnitust?

Selle aasta juulis peaks mulle sündima väike tütar. Ta on mul esimene, nii et vaatamata lõpututele raamatutele ja foorumitele ei tea ma, mis mind ees ootab. Räägin just sünnitamisest... Ma kardan meeletult valu, eriti siis, kui ma tean, et see tuleb niikuinii. Õnneks olin end pikka aega rahustanud teadmisega, et ma võin paluda epiduraalanalgeesiat. Kui rääkisin sellest oma emale õele, sain vaat et sõimu kaela...

Mu ema ütleb, et naise keha on sünnitamiseks valmis ja ta on selleks loodud. Valu on loomulik osa lapse ilmale toomisest ja see tuleb lihtsalt ära kannatada. Mina aga mõtlen, et meditsiin on alates minu sünnist nii palju edasi arenenud, et inimesed saavad ju paljuski valida, kas nad tahavad seda valu tunda või mitte. Mina ei taha. Olen palju uurinud ja küsinud ning on selge, et epiduraali süst ei kujuta endast midagi kahjulikku ja sünnitus kulgeb oluliselt rahulikumalt ja valutumalt kui ilma selleta.

Ka mu vanem õde, kes on ühtlasi kahe lapse ema, kargas mulle kraesse. Ta küsis, miks ma tahan oma esimese lapse tuua ilmale “narkouimas” olles, miks ma olen valmis riskima võimalike kõrvalmõjudega. Mina jäin aga endale kindlaks, sest tõsi — on ka halbu kogemusi, kuid valdav osa naisi, eriti nooremaid, jagavad minu arvamust, et valu ei ole miski, mida inimene kannatama peaks, kui on võimalik seda kasvõi pisut leevendada.

Olen uurinud epiduraalanalgeesia plusse ja miinuseid ning usun endiselt, et tahan olla sünnituse ajal nii “tuim” kui võimalik. Aga ma tahaksin kuulda ka teiste arvamusi, nii rasedate kui juba sünnitanud naiste omi. Kas epiduraalanalgeesiaga sünnitanud naisele tohib ikka öelda, et “kui ise sünnitada ei taha, siis miks üldse sünnitada”? Millised on teie kogemused?