Uks avanes peaaegu kohe ja minu vastas seisis määramatu vanusega väga kaunis tõmmu naine. Tema selja tagant paistev esik tundus täiesti tavaline, kuid korterist hoovav ravimtaimede lõhn oli nii tugev, et lämmatas isegi trepikojast õhkuva leha. Kõige kummalisemad olid aga naise sügavhallid läbitungivad silmad, mis mind ainiti piidlesid.
Ta astus kõrvale ja viipas käega majesteetlikult, et ma edasi astuksin. Otsekui lummatult astusin sisse ja silmasin, kuidas must kass teise tuppa jooksis. „Tere tulemast, minu nimi on Mystique,” lausus ta sulnil häälel.
Kogu mu lummus purunes hetkega. Kui Eestis on veel üldse alles mõni tõeline nõid, siis vaevalt, et ta peaks seda oma nimega rõhutama — ja päris kindlasti ei peaks ta Prantsusmaalt väge juurde ammutama. Naine märkas mu pettumust ja hakkas naerma ning ta hääl oli kähe nagu kellelgi, kes on juba pikki aastaid suitsetanud ja alkoholi tarvitanud. „Sorry, inimestele meeldib selline värk. Nõid või mitte, leiba on ju ka lauale vaja. Kass on ka selle pärast. Istu.”
Ta istus ümmarguse laua äärde ja süütas sigareti, terashallide silmade pilk ikka veel mulle suunatud. Ma naersin kohmetunult kaasa, kuigi tegelikult olin segaduses. Kas ta on lihtsalt üks neist posijatest, kes inimese kehakeelt loevad? Tundsin, kuidas ta pilk lausa kõrvetab mu luustikku ning laastatud sisemust.
„Sa ei tulnud ju ometi siia tervenemist otsima? Ma ei usu seda.” Kohmetusin. Polnud raske näha, et ma olen haige, aga ta nägi kaugemale. Võtsin end kokku ja kogelesin: „Tulin küll…”
– „See ei ole ju sinu tegelik eesmärk?”
– „On küll. Või… Kui ma saaksin terveks, tuleks ta minu juurde tagasi…”
Ta hakkas taas kähedalt naerma ja lausus stoilise rahuga: „Ta jättis su maha.”
– „Jah, aga see ei ole tema süü. Ta armastab mind, ta on lihtsalt nõrk! Ta kartis!” Tundsin, et olen nutu äärel.
Ta kustutas sigareti ja vaatas mulle naeratades otsa. „Milleks sulle nõrk mees?” küsis ta jälle selle sulni häälega, nagu kass, kes hiirega mängib. „Sul ei ole temast midagi kasu, sa oled enamat väärt. Ja mees, kes sind armastab, oleks lihtsalt põgenenud, tema aga põgenes teise naise käte vahele…”
Langetasin pea. See kõik oli tõsi. Ma ei tea, kust ta seda teadis, aga see kõik oli tõsi. Kuid ta ei kavatsenudki lõpetada, vaid jätkas kavalalt: „Teeme nii, et ma annan sulle tervise tagasi… Aga temale ei anna me mitte armastust, vaid piinarikka surma, mille ta ära on teeninud.” Hüppasin kohkunult püsti, ikka veel tema silmade vangis.
– „See oleks patt!!!”
Ta silmad tõmbusid ähvardavateks kitsasteks piludeks ja ta kõne oli peaaegu nagu sisin: „Ma ei tunne seda sõna! Kui sa tahad sellistest asjadest rääkida, mine kirikusse! Mina pakun sulle tõde, õiglust ja elu! Võid kindel olla, et sealt sa seda juba ei leia!”
Ma ei suutnud talle vastata, mu kurk kuivas ja keel ei liikunud. Sigaretisuits mattis ikka veel hinge. „Sa oled nõid, kuradima nõid!!!” kähisesin ma lõpuks ja tormasin toast välja. Süda tagus nagu meeletu ja veri kohises kõrvus, tema õel naer ainsa helina sellest üle kajamas. Otsekui läbi udu astusin trammi ja vajusin tühjaks imetuna pingile. Alles tõusma hakates märkasin, et minu ees oleva istme seljatoele on midagi kirjutatud.
Päeval:
Öösel:
