Kurtsin mehele ja sõbrannadele, kuidas mulle öeldakse otse ekraanil ja otse näkku, et mul on salasuhe kolleegiga ja mu mehel on armuke. See ajab mind ikka vihale küll.

Mees arvas, et ma ei pea ju seriaali vaatama — õige! Nii ma peaaegu otsustasingi… Sõbranna aga naeris minu jauramise peale, et kas ma tahan, et oleks vastupidi: mehel on kolleegiga salasuhe ja minul on armuke? See küsimus mõjus nii ootamatult, et täitis loomulikult ka oma eesmärgi — ajas koheselt naerma.

Ühesõnaga — on ju moodne vihata seebikaid ja ise silmanurgast siiski piiluda. Tavaline eestlaslik käitumine — söön ja salgan.

Loomulikult tegin ka eelnevalt testi ja sain teada, et olen tubli kartul — mida mul muud oligi arvata?

Nonii, saabuski detsember. Mul on siiralt hea meel tänapäeva teleteenust pakkuvate võimaluste üle — õigel ajal televiisorit vaatama ei pea, vaid saateid vaatad sulle sobival ajal. Muidu jääks telekas nädalateks tuppa kasutult ootama, millal keegi suvatseb teda üldse käivitada.

Arutasin pärast seriaali esimese osa nägemist „kartulitesti” ka kolleegiga: ma ei oskakski anda nii enesekeskseid vastuseid, mida seal apelsinide määramiseks välja oli pakutud. Ja olen kindel, et ainsagi „libastumise” puhul vastustes liigitud sa ikka ja jälle tubliks kartuliks.

Omavahel öeldes, ei tunne ma ühtegi apelsini, küll aga on minu ümber ohtralt kartuleid…

Esimene osa oli jaburalt naljakas. Paneb imestama, et kas tegelaskujude maalimisel on vaja tõepoolest nii paksu värvi kasutada, et KÕIK aru saaksid, kes on loll ja kes on luuser, aga see selleks…

Ühel hommikul pärast esimesi osi tutvustasin ka mehele kartulite ja apelsinide teooriat. Enne esimest osa poleks ma saanud seda teha, sest need selgitused, miks nii, said päris selgeks ju alles „Daamide suurkogul”. Mees kuulas ja mõtles. Resümee oli ettearvatav: jah, kui asju nii vaadata, on kõik väga loogiline ja kartulid ja apelsinid on tõesti olemas.

Üldiselt oli ju Vivian täiesti tore, ja see mõrd, kes ta naiste suurkogule esinema kutsus ja pärast püha viha täis oli… ta oli täiesti elutruu!

Minu lemmikuks sai loomulikult Uno! Ta on tõeline pärl sellesse seriaali!

Paneb hämmastama, et tublil ja tegusal ärimehest isal on sellised lapsed. Nende iseloomustamiseks kasutaksin Vene muinasjuttude retoorikat: isal oli kolm last, üks oli normaalne, aga teiste nimed olid Laura ja Kevin. No tõepoolest? Kas selliseid täiskasvanud naisi on olemas nagu see vanem õde Laura? Ta võiks olla minuvanune või veidi noorem, kuid uskumatu, et selliseid olemas on. Mina selliseid pole veel kohanud. Õnneks.

Aga nagu enne arvasin, värvid vist peavadki kõrvaltegelastel paksud olema.

Naabrimees? No ma ei tea — kas vene hing või lihtsalt poolearuline? Kell kuus hommikul naabri juures prügi välja viimas? Samas aga suutis ta kolmandas osas oma väljaütlemistega isegi minu abikaasat paeluda. Nimelt sõnastas ta paljude abielude ja „supernaiste” probleemi — mis sellest siis on, kui täna ei söö suppi, vaid hoopis kastet? Kipun seda isegi aeg-ajalt unustama, kuid siis meenutan ühe ammuse kolleegi kuldseid sõnu: pesul on jumalast ükskõik, kas teda triikida täna või homme. 

Esimene osa esimeseks, eks ta ole ju kõikide asjade sissejuhatus, kuid teine osa pani mind suisa kaasa mõtlema. Kohtunikuproua vastuvõtt oli tõeliselt äratav, mida ma soovitaksin vaadata kõikidel mahajäetutel!

Mida sa nüüd ise teha saaksid, kui sul on hommikul pool tundi vaba aega ja õhtu kuulub sinule? Ja nädalavahetusel ei pea minema maale mehe vanemate juurde? Millal sa külastasid oma ema, õde, lapsi — keda iganes, kelle jaoks varem aega ei jätkunud? Kas mehe vanemad peavad maakodu sama meetodiga, mille mu isiklik õde väga tabavalt ükskord kokku võttis? Järjekordsele kutsele, et tuleb minna appi kartuleid panema, võttis ta asja kokku: mul on üks hobi, aga ma tahan, et teie selle hobiga tegeleksite! Bingo! Naelapea pihta!

Seega, kohtunikuproua sai suurepärast nõu: mis Lauri? Kohvitass kätte ja hommikuks patareisid laadima. Kui sinu enda tass on täis, jõuad ka teiste tasse täita — see on ikka väga eluline tõde.

Daam, kes oli abielus tõelise härrasmehega — tegi mulle palju rõõmu — loodan, et tiigrid kogevad voodis koos palju rõõmsaid hetki!

Esimesest seeriast alates painas minu mõtteid küsimus, mis sai Markist, kellest Vivian justkui polegi veel üle saanud? Minu romantiline hing kahtlustas, et Mark suri ära, kuid teine osa paneb mind kahtlustama, et vist siiski mitte. Noh, kolmas osa ei jätnud enam mingeid kahtlusi…

Muinasjutte televiisorist sa küll ei näe, need tuleb ise luua…

Mida öelda lõpetuseks? Ei, ma ei ütle, et jään põnevusega ootama uusi osi — seda mitte. Kuigi — olles praeguseks näinud esimest nelja osa, võin öelda, et see võiks olla naisi veidi raputav ja ka ehk nende mehi, sest „üksindust kardavad vaid kehvas suhtes olevad naised”. Mehe lõhn majas peab olema ka naisele kasulik ja ma ei pea siin silmas vaid naela seinalöömise oskust!

Siiski pigem kardan, et Eestile omaselt jätkub purakat ehk kõige rohkem kaheks-kolmeks hooajaks kui sedagi. Siiski on see küllalt tubli saavutus. Ja pealegi, kuhu jääks siis eestlaslik „söön ja salgan” suhtumine?

Tahaksin näha mõnda apelsini. Milline ta välja näeb? Kas apelsin võib muutuda kartuliks? Kas apelsin igatseb saada lõpuks ikkagi kartuliks?

Mida mehed arvavad? Lõbu ja naudingut pakuvad apelsini kahtlemata, kuid mida mees oma elult päriselt tahab? Vaatamata oma mõningasele seiklushimule, ei ole mehed sead. Päris kindlasti ei taha nad isikupäratuid teenijaid. Nad väsivad apelsinidest, sest parafraseerides Vivian Volkonskit, siis lõpuks kipuvad needd olema liiga intensiivsed, nahale tulevad täpid ja kõht võib ka valutama hakata.

Seriaal on pigem mõnus vaheldus, kui on tunnike vaba aega ja tahad vaadata pigem midagi lõõgastavat ja väike salapatt võib ju inimesel olla. Kohtunikuproua vaatab „Sõpru” ja teised kartulid vaatavad Vivian Volkonskit.

Kartul 45.a, abielus 23 aastat.