"Päev, mis muutis mu elu": plahvatus, mida ema ega poeg iialgi ei unusta
Madis Põri oli noor demineerija Afganistanis, kes oli edukalt kahjutuks teinud kümneid ja kümneid lõhkekehi. Ta kaitses neid, kes kõndisid tema selja taga. Oma teisele missioonile läks ta sellepärast, et asendada oma vigastada saanud sõpra. Kas ta oleks seda teinud, kui oleks teadnud, mis teda ees ootab, ei oska praegu keegi öelda.
Madis tundis, et ei saa oma kaaslasi hätta jätta. Ja ei jätnudki, ta tegi edukalt terve missiooni läbi. Kuni saabus viimane tööpäev — päev, mis muutis Madise elu igaveseks. Missiooni viimasel päeval plahvatas lõhkekeha otse Madise jalgade all. Ta teadis seda ette, kuid mitte varem, kui murdosa sekundist.
Ka Madise ema teadis ette, et midagi on juhtumas. See on piinav tunne — teada, et midagi on väga valesti, kuid teha ei saa midagi. Madise ema oli sel päeval kodus rahutu. Ta oli kurnatud, heitis pikali. Tavaliselt ei maga Madise ema päeval kunagi. Seekord äratas teda tukastusest pauk, mis pani tal lausa kõrvad vilistama. Ta arvas, et majas lendas katel õhku, kuid maja oli terve. Nähes mõne aja pärast, et tema kodule lähenevad sõjaväevormis inimesed, oli talle kõik selge. „Ei!“ oli ainus sõna, mis ta peas kisendas.
See päev muutis nii Madise kui tema ema elu igaveseks.
Praegu töötab Madis armastusega iga päev nende inimeste heaks, kes vajavad proteese. Ta valmistab need algusest lõpuni ise. Ta ei jää rahule enne, kui need sobivad täiuslikult. Madis on õnnelik, kui inimeste elu saab tänu temale uue alguse. Demineerijana oli Madise tööks tagada, et tema selja taga käivate inimestega midagi ei juhtuks. Nüüd on tema tööks hoolitseda nende eest, kellega juba on midagi juhtunud.
Madis räägib oma loo täna õhtul kell 20.00 TV3 saates „Päev, mis muutis mu elu“
