Mõlemad naised, nii Vene piiri ääreses metsatalus elav Hele kui Hispaania kuurortlinnas Torremolinoses elav Linnet pidasid teineteise kodus saate lõpuni vastu ja hoidsid oma emotsioone vaos, kuid oma päriskoju jõudes ei jätnud nad oma mõtteid ja tundeid enam endale.

Esimene, kes saates suure ehmatuse osaks sai, oli Linneti mees, prantslane Luc, kellele Hele teatas, et ta ei tahagi Hispaanias mujale kui surnuaiale. „Mitte mingil juhul!” oli Luci vastus. Põrkusid kaks täiesti erinevat maailmavaadet. Hele leiab, et surnuaiakultuur on iga rahvuskultuuri osa ja sellega peavad nii omad kui võõrad arvestama ja sellega kursis olema. Luc seevastu usub, et seni, kuni peres keegi surnud pole, ei lähe ka tema kodus kasvav laps niisama surnuaiale. Hele meelest on surm elu loomulik osa, Luci meelest ei pea elule nii morbiidselt lähenema. Lõpuks külastas Hele surnuaeda üksi, kuid Luc oli valmis ta sinna kohale sõidutama.

Järgmise ehmatuse sai Linnet, kes enne saate lõppu taipas, et ta on senini üksnes kausis nõudepesu harjutanud ja kogu maja on talve saabumiseks täiesti ette valmistamata. Sellest kõigest tekkinud pinged paiskusid saate viimasel õhtul välja. Boheemlasest Hele teatas, et peab pealiskaudset linnaelu mõttetuks, talle ei meeldinud ka see, et Linnet tema laste peale raha kulutas. Hele ei taha kunagi kellelegi võlgu jääda ja seepärast maalis ta Linneti perele vastutasuks pildi. Kuid kiri, mille Linnet koos pildiga koju saabudes leidis, lõi naise pahviks. Hele andis talle otsesõnu teada, et elu Linneti peres oli õudne kogemus.

Nende kümne päeva jooksul jõudsid mõlemad pered läbi emade vahetuse siiski ühesugusele järeldusele — nad on endale valinud õige mehe, õige elukoha ja õige elustiili, kõik selle, mis just neile kõige paremini sobib. 

Kumma pere elustiil sulle südamelähedasem on - Hispaanias elu nautlemine või Eestis raske töö rügamine? Anna teada!