Habe ja juuksed, palun! Ja vuntsid!

Samal ajal kui WAFis tehakse usinasti laulu- ja tantsuproove, on juba ametis näosaate grimeerijad ja kostümeerijad, kes mõtlevad selle peale, kuidas muuta käepäraste vahenditega Tanel Padar kaks korda eakamaks Üllar Jörbergiks või voolida peenikesest Tanjast paksu Pavarottit.

Näosaate viimaste hooaegade grimmitiimi juhi Küllikki Perdi sõnul (esimesel kolmel hooajal juhtis vägesid Maarja Sild) on „Su nägu kõlab tuttavalt” grimeerijale vahva töö, sest kui tavaliselt tuleb telesaates teha inimene ilusamaks, siis näosaates muudetakse ta ka koledamaks, kleebitakse talle külge suured kõrvad ja topitakse suhu hiigelsuured hambad, rääkimata sellest, et noorest naisest saab vanamees ja, oh õudust, mõnikord ka vastupidi.

Tasakesi rolli sisse
Mart Müürisepp: Grimmi tegemisel lähedki rolli, sest peegli peal on su tegelaskuju pildid üleval ja ma istusin ise seal vähemalt kaks tundi. Ja kui sa vaheldumisi vaatad ennast ja oma tegelaskuju, siis sa lõpuks lähedki rolli sisse, tasakesi, samm sammu haaval.


Sa pole enam sina ise
Tanel Padar: Kui sa saad grimmi peale, siis võtab see otsekui sinu enda identiteedi ära ja sul on tunne, et sa ei pea enam sina ise olema.

Tavaliselt on ühe stuudiosaatega ametis kümmekond grimmispetsialisti: neli põhigrimeerijat pluss nende abiline, kolm eraldi grimeerijat tantsijatele, üks saatejuhtide ja kohtunike jumestaja, üks juuksur ja mõnikord võetakse appi veel üks spetsialist, kui on vaja mõnd lisanumbrit teha. Tiimis on nii teatritaustaga grimeerijaid kui vabakutselisi, kes töötavad põhiliselt filmis ja teles. Küllikki toonitab, et tahtjaid on sellesse tiimi alati palju, sest töö on nii põnev ja nalja saab hullupööra, aga valituks osutuvad eeskätt just suurte kogemustega spetsid, sest näosaade eeldab grimeerijalt lisaks oskustele ka kiirust ja stressitaluvust. On ju salvestuspäevad tavaliselt väga pikad – grimeerijad saabuvad stuudiosse juba hommikul kella seitsme paiku ja töö käib ühtejutti kuni hilisõhtuni välja. Koju saadakse tavaliselt alles südaööks.

Kuidas ühe artisti moondamine välja näeb?

Kõigepealt vaadatakse tema laulu videot ning seejärel otsitakse parodeeritava kohta fotosid, mis oleksid võimalikult samast ajaperioodist. Ja eks jutuajamisest artisti ja produktsioonitiimiga saab ka selgeks, kas tegelane peaks olema oma prototüübiga võimalikult sarnane või võiks sarnasus ilmneda pigem huumoriprisma kaudu.

Kui ülesanne on selge, siis hakatakse esimese hooga otsima sobilikke parukaid, mis on paras peavalu, sest vajalikku sonksi pole ju enamasti käeulatuses olemas. Kõige parem variant on muidugi see, kui parukat pole vajagi, sest artistil on endal sobivas pikkuses ja paksuses juuksed. „Oma juuksed on ikka oma juuksed ja parukas on parukas,” nendib Küllikki, märkides, et vajadusel saab oma juustele juurde panna juuksepikendusi või teha muid trikke. Samas on aga „Su nägu kõlab tuttavalt” ajaloos olnud ka selliseid artiste, kes on lasknud endale juuksuri juures lõigata vajaliku soengu või värvinud pea sootuks teist värvi. See annab tavaliselt ka kõige parema tulemuse. Näiteid pole vaja kaugelt otsida, sest alles see oli, kui Joosep Järvesaar lasi juuksuril teha juustele värvipesu ja seejärel lõigati talle just samasugune jabur soeng, nagu kandis tema kehastatud Desireless, lauldes laulu „Voyage Voyage”. Ja analoogilise tembuga sai hakkama ka Luisa, kui ta pidi esinema Tanjana. Ta lasigi juuksuril lõigata endale täpselt Tanja soengu ja värvis juuksed ka täpselt sama värvi.

Kui oma juustest ei piisa, siis tuleb appi vana hea parukas. Mõnikord saadakse paslik juuksepahmakas näosaate sponsorilt Tradehouse’ilt, aga ega neilgi pole alati sellise soenguga parukaid, nagu kanti mitukümmend aastat tagasi. Siis otsitakse läbi kõik Eesti teatrilaod ja tuttavate grimeerijate parukakogud ning vaadatakse, missugune lahendus kõige paremini sobib. Ega viimasest enne sotti ei saa, kui artist tuleb parukaproovi, kus talle passitakse pähe valejuukseid, ja kui on leitud kõige sarnasem variant, siis töötatakse selle parukaga edasi, pannakse juukseid juurde või võetakse ära, kuni saavutatakse vajalik tulemus. On ka selliseid juhtumeid, kus artisti soeng on kokku pandud kahest või kolmest parukast, aga mõnikord on jälle olukord vastupidine ja parukat tuleb hoopis õhemaks nülgida.

Bowie punapeale kulus üle kahe päeva
Küllikki Pert: Adeele Sepa kehastatud David Bowie vajas parukat, millesarnast polnud tõesti mitte kuskilt võtta – tulipunane juus, eest lühike ja tagant pikk. Siis mul ei jäänud muud üle, kui otsida oma keldrist välja kolm vana 50. aastatest pärit teatriparukat, õmmelda need omavahel kokku, knühvida juurde punaseid juuksekarvu ja lõigata sellele sama soeng, nagu oli David Bowiel. Lõpptulemus oli just see, mida vaja, aga aega kulus sellele üle kahe päeva.


Kurt Cobaini salaparukas
Andero Ermel: Kurt Cobaini parukat oli väga raske leida, seda ma mäletan. Lõpuks tuli see miskist etendusest ja kellelegi ei tohtinud öelda, et see parukas on sealt pärit. See oli päris juustest väga šeff parukas.

Omajagu muret toovad endaga kaasa need naisartistid, kellel on endal väga pikad juuksed. Kuna nad ei ole valmis neist loobuma, siis tuleb need n-ö kiilakamütsi alla ära peita. See müts näeb välja nagu ihuvärvi õhukesest kummist ujumismüts, mille alla peidetakse kõik artisti juuksed, nii et lõpuks on tulemuseks haljas kiilaspea, isegi veel kiilam kui minu peanupp. Selle kiilaspea otsa pistetakse kas parukas või hakatakse sinna külge liimiga juukseid istutama. Häda on aga siis, kui artistil on väga pikad ja paksud juuksed – nii läheb tema pea omajagu suuremaks, teinekord isegi nii suureks, et see torkab profile kohe silma. Küllikkile tuleb kohe meelde Getter Jaani Cool D, kus tema pikad juuksed said küll ära peidetud, aga pea läks selle tulemusel tükk maad pirakamaks, nii et ta nägi üsna kummaline välja.

Raamatu esitlused toimuvad: juba täna kell 16.00 Tartus Taskus Rahva Raamatus, 14.12. kell 17 Tallinnas Viru Keskuses ja 16.12. kell 13 Pärnus Port Arturi Rahva Raamatus.