Traditsioone austav naine langetab tavaliselt valiku mehe nime kasuks. Nii on perekond üks tervik ja lapsed tunnevad ühtsust, kui mõlemad vanemad kannavad nendega sama nime. Endal on ka kuidagi mõnus ja kindel tunne.

Veidi isepäisem otsustab enda ja abikaasa perenimed liita. Miks ka mitte, kui ainult vahel kriitilise pilguga ka üle vaadataks, mis sellest kombinatsioonist välja tuleb. Kui oled oma nime ainus ja viimane kandja ning mängus on sügavad emotsioonid, kui samas tahaks siiski ka traditsiooniliselt mehe nime omada, siis ilmselt ei jäägi muud üle. Kuid lihtsalt jäärapäisusest liita nimesid, mis moodustavad pikki ja lohisevaid ebardlikke sõnaühendeid, ei ole ju kuigi mõislik. Eriti kole tundub see veel siis, kui naisel endal ka mitu eesnime.

Iseseisev, julge ja kindel naine ei anna mehele armu ja paneb pigem viimase oma nime kandma kui vastupidi. Ka alati variant ja kui mees samuti nõus on, siis milles probleem. Lastele suudab selline naine ilmselt ka selgeks teha, miks nad erinevaid nimesid kannavad.

Naljakaks läheb minu arvates lugu aga siis, kui naine otsustab mitmendat korda mehele minna. Iga kord uus nimi võtta? Jääda neiupõlve nime juurde? Jätta alles eelmine nimi? Olen kuulnud ja näinud naisi, kes uuesti abielludes soovivad alles jätta ka oma eelmisest kooselust pärineva nime. Ise põhjendavad nad seda asjaoluga, et see on ju minu elu, kuidas ma selle maha salgan jne. No misasja? Isalt saadud nime kõlbas maha salata, aga eelmise abikaasa oma mitte? Pealegi peab uus mees ikka väga kannatlik ja armastav hing olema, kui ta nõustub oma nime kõrval nägema ka võõra mehe pärandit.

Omamoodi valiku ees on loomulikult naised, kes oma abikaasa nime kandes on juba ühtteist elus saavutanud ning oma erialal tuntust kogunud. Kas riskida uue nimega või jätta vana alles? See on ilmselt juba puhtalt sisetunde küsimus, kuid mina usun, et kui oled hea poliitik, laulja, näitleja vms, siis armastatakse ja hinnatakse sind samamoodi ka uue armastatu nimega. Asi on ju ikkagi tegudes või mis?

Mõelge ikka vahel ka, enne kui puhtalt emotsioonide pealt otsuseid püüate teha. Olla oma perekonnas nime viimane kandja on küll veidi kurb, kuid teist edasi see ju nagunii enam minna ei saa. Lapsed topeltnime endale ei saa. Samamoodi võiks kriitiliselt need tekkinud topeltnimed üle vaadata — katsuge seda ise kõva häälega öelda, kui tundub täiesti okei, siis ilmselt see seda ka on. Kui aga nime välja ütlemisega keel sõlme läheb või aega umbes 20 sekundi jagu kulub, siis võiks ikka kaks korda veel mõelda.

Mida teie arvate, kas naine peaks abielludes kandma mehe nime või peaks oma iseseisvust just vana nime allesjätmisega tõestama? Kuidas käituksite ise omades juba tuntud nime, kuid soovides uuesti abielluda?