Abieluettepanek: punased roosid ja filmilik põgenemine restoranist
Me olime sel ajal tuttavad olnud kuskil kolm aastat. Tema oli 32aastane ja mina 28aastane. Suhtes me ei olnud, kuid suhtlesime ja arutasime asju, mida lihtsalt tuttavad ei aruta. Ta teadis täpselt, mis mulle meeldib, ja mina, mis talle meeldib. Ta teadis, kuidas kujutan ma ette oma elu.
Ühel õhtul helistas ta mulle, ütles, et on Soomes ja kutsus välja sööma. Ta kirjeldas mulle detailselt, mida soovib minu seljas näha. Millist kleiti ja mis värvi ehted ja kuidas juuksed paneksin ja et kindlasti oleks mul kontsad. Ja et oleks kerge meik, ei midagi erilist. Olime kokku leppinud aja, millal ta mulle järgi tuleb, mul läks veidi rohkem aega ja ta ootas mind väljas. Kui välja läksin, oli tema kommentaa,r et moodne hilinemine nagu alati ja et näen suurepärane välja. Vastasin talle siis jah, nagu alati, ja aitäh. Tal oli suur sületäis pikki punaseid roose, ulatas need mulle ja kordas oma sõnu, et näen väga hea välja ja tegi mulle musi. Küsisin temalt, mille eest ta mulle nii palju roose tõi, ühest oleks piisanud ju. Siis aga küsis ta minult, kas mulle ei meeldigi roosid ja pilgutas silma. Küsisin siis, kus me õhtust sööme ja milleks see kõik? Tema vastus oli, et varsti näed, panin meile ühes restoranis kohad kinni. Naersin siis sellepeale, et ohoh mis puhul siis kohe sellisesse kohta, pidi ju tavaline õhtusöök olema. Tema aga küsis, kas viin lilled tuppa vaasi või soovin need kaasa võtta? Lilled tuppa viidud, läksin siis välja tagasi. Avas mulle autoukse nagu alati ja istusime sisse.
Sõitsime linna poole niisama juttu ajades. Ja küsisin, et milleks see kõik??? Tema aga muigas vaid ja ütles, et loodab, et seal on head söögid ta pole seal varem käinud… Restorani kohale jõudes olin vaimustuses. Oli väga ilus restoran mererannal ja istusime väliterrassil, kuhu oli meile ilus laud kaetud, ümberringi põlesid küünlad, vaatasime päikeseloojangut ja sõime ning nautisime head veini. Olin väga üllatunud ja ei osanud sõnagi lausuda, kuna teadsin, et läheme lihtsalt õhtust sööma.
Ühel hetkel tõusis ta püsti ja põlvitas ja kui ta taskust musta karbi välja võttis, millel oli heleroosa siidist lips ümber, hakkasin ma lihtsalt nutma, sest ei suutnud seda uskuda. Me olime nii kaua suhelnud temaga ja meie vahel oli tõmme, aga me polnud suhtes. Arvasin alati, et vaevalt tema mind tahab - rahakas mees, sõidab kena autoga, omab mitmeid maju ja kortereid Eestis, Soomes ja mujal maailmas. Kellel naisi on rohkem kui arvata võiks. Olin väga üllatunud. Kui ta selle karbi mulle andis ja ma selle lipsu avasin ja karbi lahti tegin, olin ma šokis. Seal sees oli imeline hõbedast sõrmus ühe suure kiviga ja mõlemal pool kaks väikest kivikest, just selline, nagu olin alati ette kujutanud.
Tõusin püsti ja lihtsalt jooksin minema. Võtsin takso ja sõitsin koju. Loomulikult ei jätnud ta seda nii. Ta tuli mulle järele ja kuna ma teda sisse ei lasknud, tuli talle mõte ronida tuletõrjetrepist minu rõdule. Ta veetis rõdul mitu tundi… Mul hakkas temast kahju, kuna väljas oli vaid 10 soojakraadi, kuigi oli suvi. Ma avasin talle öösel millalgi ukse ja palusin tal koju minna. Kui aga olin ukse avanud kallistas ta mind ja küsis, et kas midagi on valesti. Et ta teab jah, see ettepanek oli võibolla liiga ootamatu, aga miks ma ära jooksin. Oleksime võinud ju asjast rahulikult kusagil rääkida.
Me rääkisime sel õhtul päris pikalt, istusime minu diivanil kuni ma lihtsalt magama jäin… Hommikul ärgates oli ta mu voodisse viinud ja magas ise minu kõrval. Ta polnud isegi mitte riideid ära võtnud. Mina magasin riietega teki all, aga tema teki peal ja hoidis mul lihtsalt ümbert kinni. Edasi läks asi päris kiiresti.
Üsna varsti pärast seda õhtut kolisime me kokku ja rääkisime meie vanematele. Üsna kiiresti hakkasime me pulmi pidama. Pidasime need juba selle sama suve lõpus. Pulmad olid meil väga ilusad, kleit oli imeline ja olime kõigega rahul. Mesinädalad veetsime Itaalias, neli nädalat olime seal. Praegu oleme me abielus olnud juba peaaegu kaks aastat ja varsti on sündimas meie perre ka lisa. Oleme väga õnnelikud ja loodame, et meie muinasjutt kestab igavesti.
