Oli ilus juunikuu aastal 2013 ja meil oli lähenemas meie koosolemise tähtpäev. Mina tegin ülikoolis viimaseid eksameid. Mees ütles juba mõni aeg varem, et 15. lähme me kuskile, aga ma rohkem ei räägi. Jõudiski siis kätte 15. juuni, oli ilus soe suvine päev. Elukaaslane ütles hommikul, et peab korra ära käima. Tagasi tulles sidus mul silmad kinni ja talutas mu autosse. Sõit kestis natuke alla tunni aja, mul polnud õrna aimugi, kuhu minek on, sõitsin ju seotud silmadega. Kohale jõudes kupatati mind auto taha ja ise jäi ta veel kohmitsema natuke. Siis sain aru, et me oleme Taevaskojas. Kuna ma polnud seal kunagi käinud, siis oli elevus suur.

Jalutasime siis mööda matkarada, nautisime loodust ja kaunist ilma. Jõudsime Emalätte juurde, käisime all allika juures, ma tegin pilte ja lugesin tahvlilt infot. Üks teine grupp jõudis meile järgi, kaks paari tundusid olema. Ma tahtsin hakata edasi minema, need võõrad olid allika juures. Elukaaslane ütles, et oota, tule siia. Ma ei saanud midagi aru, et miks ma ootama pean, et mis veel. Mees võttis mul ümbert kinni ja toetusime vastu matkaraja piiret. Teised läksid minema. Elukaaslane ütles, et lähme veel alla. Ma ei saanud ikkagi mitte midagi aru, et mis toimub, mis viga on? Läkime siis alla allika ja koopa suudme juurde, mees keeras mind näoga enda poole ja laskus ühele põlvele... Sel hetkel jooksis juhe kokku, mäletan, et kokutasin, et mida, mida sa teed... Alateadvus sai aru vist, mis toimub, aga mõistus ei võtnud vastu. Järsku ilmus mehe vasakusse kätte kuldsõrmus ja ta küsis: "Sandra, kas Sa oled nõus mulle naiseks tulema?" See on hetk, mis ei unune iial. Ma ei suutnud midagi muud teha, kui suudelda ja nutta, ma ei saanud aru, mis toimub, mõistus lakkas töötamast... Lõpuks mees ütles vaikselt, et sa ei ole mulle vastanud ju... Ma siis suutsin kuidagi "jah" kokutada. Siiani naerame seda, et ta pidi ütlema, et kas sa vastad ka.

Edasi jalutasime ülejäänud raja läbi, aga ma ei mäleta sellest eriti midagi. Mäletan sillerdavat vett ja päikesevalgust ja meeletut õnne ja uskumatust. Kui pärast auto juurde jõudsime ja sisse hakkasin istuma, siis oli kõrvaistmel suur kimp punaseid roose, mu kõige lemmikumaid lilli. See oli ka põhjus, miks ma auto taga pidin ootama ja miks mees nii kaua kohmitses - võttis istme tagant kimpu paberist välja.

Taevaskojast sõitsime mu sõbranna poole, kelle juurde ei olnud sealt eriti pikk maa. Tema oli ka esimene, kes kuulis, et me oleme kihlatud. See oli nö. proov mehele seda teatamast, järgmisena teatas ta mu emale isiklikult, et ma palusin su tütre kätt, kas ta on nõus.

Mul on nii meeles, kui järgmisel hommikul ärgates esimese asjana vaatasin kätt, kas see tõesti oli ilmsi. Oligi - mu sõrmes oli imeilus kihlasõrmus. Umbes nädal aega elasin täiesti pilvedes, mitte miski ei suutnud mind kurvastada, kogu elu oli nii imeline. Ka praegu sõrmust vaadates on kõik need emotsioonid meeles ja ma olen sama õnnelik. Järgmisel aastal on pulmad ja ma loodan, et need tulevad veel ilusamad kui kihlumine!

Kusjuures kummaline on see, et umbes nädal peale meie käimist kukkus Emaläte sisse ja seda ei ole enam. Tore on mõelda, et mehe põlve mahapanek ja meie armastus oli nii suur, et isegi Emaläte varises sisse. Tegelikult on väga hea meel, et me jõudsime enne ära käia, sest ilusamat ja sobivamat kohta minu käe palumiseks oleks raske leida.

Õnne ja armastust kõigile!