Dramaatikat täis pulmapidu, mis lõppes haiglas suure üllatusega
Meie pulmapäev, 25.mai 2012, on mul värskelt meeles, justkui oleks see olnud eile. See päev erines sõna otseses mõttes kõikidest tavalistest pulmadest, mida üks pruut ja peigmees endale ette kujutada võivad. Oma kõige seiklusrikkamas unenäos ei osanud ma ette näha, et see päev võtab sellise ootamatu pöörde. Kogesime abikaasaga korraga suurt õnne, rõõmu, ärevust ja hollywoodi stiilis elu muutvat seiklust.
Meie peres kasvas tol ajal 1a 10k. tütar ja ma olin taas beebiootel. Meie õnn oli suur ja kahekordne, sest minu kõhus olid kasvamas kaksikuid poisid ning tähtaeg oli määratud 15.august 2012. Otsustasime, et enne kaksikute sündi abiellume.
Algselt planeeritud suur pulmapidu jäi aga ära, sest perekonda tabas vahetult enne pulmi traagiline kaotus. Võtsime vastu otsuse, et registreerime Õnnepalees ja pärast on sugulastega väike koosviibimine minu vanemate kodus.Pulmapäeva hommik oli ilus päikeseline, suviselt soe, rasedale sobilik päev abiellumiseks. Salongis tehti soeng ja meik, riietusin ja läksime Kadriorgu pildistama.
Õnnepalee juurde jõudsime pool tundi enne tseremooniat. Kohe juhatati meid tseremooniameistri juurde, kes meile näpunäiteid jagas ning kuidas kõik täpselt toimuma hakkab. Kui kell oli 14.55, suutsin mõelda vaid kolmele asjale: et ma teel altari juurde ei komistaks, et mul seistes paha ei hakkaks ja mis peaasi, et mul looteveed keset tseremooniat ei puhkeks. See viimane oli mõeldud pigem naljana. Olgem ausad, isegi kõige tugevamal naisel võtab jala värisema, kui ta mööda seda alleed alatari poole kõnnib, ja kõikide külaliste pilgud on suunatud temale, päeva kauneimale, pruudile. Ja siis see algas: pulmamarss. Tseremoonia oli meie stiilis ja nii täkkesse, justkui oleksid Õnnepalee ametnikud teadnud, millist laulatust soovime. Perekonnaseisuametnik rääkis ilusasti ja nii õigeid sõnu, mis läksid otse südamesse.
Tütar tegi nalja
Juhtus ka üks naljakas seik, sõrmuste vahetamisel, mis on jäädvustatud ka videole. Kui me seisime tulevase abikaasaga näod vastakuti ja ta pidi mulle sõrmuse sõrme panema, siis see hetk on mulle jäänud just kõige eredamalt meelde — kui meie pilgud kohtusid, siis nägin, et ta silmad olid märjad ja punased, ent siirad ja õnnelikud. Tema, minu tugev, teine pool, kes kunagi ei nuta, oli nüüd nutma puhkemas. Tähelepanu suutis korraks hajutada meie oma tütar. Just sel momendil kui Harri küsis minu käest, kas ma võtan oma tulevase abikaasa endale meheks ja ma pidin talle sõrmuse sõrme panema ning selge sõnaga „JAH” ütlema, hõikas tütar vahele: „EEEII”. See oli selline armas ja kogu pulmaseltskonda naerma panev hetk. Aga sobis nii hästi meie tseremoonia juurde ja oli nii meielik, nali ja naer käsikäes. Kui ametlik osa ja pildistamine läbi said, võtsime suuna meie koju. Oli vaja pulmatort peale võtta ja edasi peopaika sõita, minu vanemate koju, mis asus Tallinnast 100km kaugusel.
Osad pulmakülalised tulid ka tuppa, et möödaminnes tualetis käia. Meie ametlikust paari panemisest oli nüüd möödas 1 tund. Seisin oma kodus, koridoris, ilus valge kleit seljas ja rääkisin ema ning tädidega juttu. Järsku tundsin, et oih, piss tuli vist suurest kergendusest püksi. Läksin WC-sse kontrollima, panin selle juhtumi pingelanguse arvesse. Vahetasin aluspesu, kleit jäi kenasti kuivaks. Kuid oma magamistoas avastasin, jälle väike loik põrandal. Kutsusin abikaasa, teised olid juba õues meid ootamas. Koos otsustasime, et sõidame siiski maale, kui midagi on, siis tee peale jääb Paide haigla. Igaks juhuks haarasin kaasa veel suure rätiku, et autos istmiku alla panna.
Enesetunne oli hea ja olime teel maale. Korraga tundsin, et ma lausa ujun millegi sees — veed tulid ära. Meie auto võttis suuna Paide haiglasse. Külalised läksid peopaika ootama.
Pulmapeo asemel haiglasse
See vaatepilt võis esmapilgul olla koomiline, kui ma pulmakleidis Paide haiglasse sisse sadasin ja usun, et see jäi kindlasti meelde ka sel päeval tööl olnud arstidele ja õdedele. Mind suunati edasi uuringute tuppa. Palusin endal pulmakleit, mis oli nüüd looteveest läbi imbunud, seljast ära võtta. Kohe öeldi, et siin haiglas lapsed ellu ei jää ja nad peavad mind tagasi Tallinnasse saatma… Mulle tehti tagumikku süst, valmistamaks ette kaksikute kopsud, kui nad peaks nüüd enneaegselt sündima. Mäletan seda hetke nii selgelt, kuidas ma seal palatis ühe külje peal lebasin, tilguti all, seljas öösärk, mis selja tagant oli lahtine. Olin seljaga ukse poole, seega kõik kes uksest sisse tulid, võisid näha minu tagumist poolt. Aga ma ei hoolinud sellest, olin lihtsalt omas mullis ja rahulik. Rääkisin mõtetes oma pisikeste, veel sündimata lastega. Mu abikaasa tuli mu juurde ja hoidis käest ning ütles, et kõik läheb hästi. Mäletan ta nägu, see oli ärev, kuid samas rahulik. Ma suutsin isegi naeratada ja nalja visata. Miskipärast ma ei muretsenud, vist teadsin, et olen heades kätes. Paari tunni möödudes suunati mind Paidest kiirabiga tagasi Tallinnasse ja esimest korda elus sain selle vilkuritega autoga sõita. Abikaasa sõitis meie autoga kiirabi järel kaasa.
Mäletan, et tagasitee Tallinna oli vaikne, suutsin natuke pikutada, samal ajal käisid iga 10 min tagant valud..
Pealinna jõudsime kella 21 paiku.Mind juhatati taas uuringute tuppa, kus mind ootas mu arst, kelle juures olin viis päeva varem käinud ja kes mulle tookord ütles, et üks kaksikutest on ennast peaseisu keeranud, et põhimõtteliselt kui ta tulla tahab, siis tal on juba see võimalus. Tagantjärgi mõeldes tundub, et see sama kaksik võttis teda kuulda, sest selgus, et just tema tahtiski välja tulla, kuna looteveed olid puhkenud. Arst kinnitas, et haiglasse jään ma nüüd nii kauaks, kuni kaksikud sünnivad… Mind pandi taas tilguti alla ja ma lihtsalt istusin ja olin. Aeg justkui peatus — mis saab mu pisitütrest, kes nüüd ühtäkki emmest mõnest ajaks ilma jääb? Kõige rohkem oli temast kahju. Samas teadsin, et pean olema tugev oma kõhus olevate beebide pärast, andma endast parima ja olema positiivne.
Mind saadeti edasi järgmisse tuppa, kus EKGga uuriti beebide südamelööke. Mees pidi täitma paberid ja samal ajal uurisin arstilt, endal silmad veekalkvel, kas abikaasa võib mu kõrvale ööseks jääda. Ikkagi ju meie pulmapäev. Arst vaatas mind altkulmu ja ütles vaid: „See siin on haigla”. Naeratasin mõrult. Tahtsin ju lihtsalt tuge, sest tõotas tulla pikk ja väsitav öö. Kella 23ks sain palatisse. Pulmasoengu jätsin pähe, meigi võtsin maha.
Kõige ilusama soenguga sünnitaja
Nagu arvata oli, möödus öö rahutult. Valud käisid pidevalt ja magamisest ei tulnud midagi välja. Tunni kaupa sain pikutada. Kella 5 ajal hommikul läksid valud suuremaks, kella 8 ajal oli valu juba üsna intensiivne. Igaks juhuks ei söönud midagi, justkui aimates ette järgnevaid sündmusi. Mind viidi taas EKG-sse, et poiste südamelööke kuulata ja sealt edasi naistearsti juurde, kes ütles, et ma hakkan kohe sünnitama…
Kell 10.15 helistasin mehele, kes uniselt telefonile vastas. Ütlesin, et ma hakkan sünnitama. Ta oli jahmunud: „Juba”. Kogus end ruttu ja juba oligi meie poole teel. Kui ta haiglasse jõudis, siis mõned minutid hiljem, kell 10.58 sündis esimene kaksik, loomulikul teel. Kuid teise lapsega tekkisid komplikatsioonid, sest tema tahtis kõhus edasi mõnuleda. Tal olid hingamisraskused ja juba joosti minuga operatsioonituppa, kus mulle tehti erakorraline keiser. Teine kaksik sündis kell 11.35. Poisid sündisid 28+3 rasedusnädalal….
Kui ma intensiivpalatis silmad avasin, siis nägin endal kõrval, laual, kahte sinise paelaga õnnitluskaarti. See pikk pulmapäev lõppes tulemuslikult. Oli 26.mai 2012. Ühe nädalavahetusega olin ma abiellunud ja saanud korraga kolmekordseks emaks. Mulle oli tehtud keisrilõige, hiljem ka vereülekanne. Kogu keha valutas ja raske oli end liigutada. Pulmasoeng oli ka endiselt peas. Võiks öelda, et olin ilusaima soenguga sünnitaja.
Abikaasa, kes vahepeal kodus söömas käis, jõudis kella 14 ajal tagasi haiglasse ja viis ta mind ratastoolis meie „pulmakingitust” vaatama. Poisid olid intensiivravi osakonnas, inkubaatorites. Kaksik nr 1 kaalus sündides 1276g ja kaksik nr 2 kaalus 1346 grammi. See tundus nii uskumatu — meie pojad, seal kuubikutes, hingamisaparaatide all. Kuid kõik oli hästi, sest tunne mu sees ütles, et küll kõik laabub. Inkubaatorite peal olevatel nimesiltidel olid lapsed veel minu vana perekonnanimega, kuigi nad sündisid abiellu. Lihtsalt paberite täitmine võtab aega ja uus nimi ei olnud veel andmebaasis. Nädal hiljem, lastehaiglasse üle minnes, olid poisid juba uue perekonnanimega.
Kihlasõrmus keset pulmapidu
Oma esimesel pulma-aastapäeval, 25.mai 2013, tegime pulmapeo tagantjärgi. Kutsusime kõik need külalised, kes laulatusel olid, meie pulmapeole ja jätkasime täpselt sealt, kus pulmapäev pooleli jäi. Ainult seekord ei kandnud ma enam valget pulmakleiti. Kahel põhjusel: sest SEDA kleiti kantakse korra elus ja teiseks, tahtsin kanda oma lemmikvärvi, sinist. Sõbranna õmbles mulle ilusa sinise kleidi. Oli ka uus soeng ja uus meik. Isegi pulmaisa ja bänd. Tantsisime ka oma pulmavalssi, mis oli mitmest loost kokku miksitud tantsukava. Koreograafia mõtlesime ise välja ning harjutasime mõned korrad, et külalistele korralik etteaste teha. Kõik just nii nagu pidi aasta varem olema. Peokülalised jäid rahule ning ütlesid, et nagu polekski aasta möödunud. Meie oleks justkui äsja abiellunud ja pidu oli nende jaoks päris pulmapidu, mitte lihtsalt pidu. Selle peo „kirss tordil„ oli see hetk, kui mu abikaasa kõikide külaliste silme all, vahetult enne tordi söömist, ühele põlvele laskus, mulle abieluettepaneku tegi ja kihlasõrmuse kinkis. Jah, pulmapeol kinkis kihlasõrmuse! Meie peres käivad kõik asjad tagurpidi: laps, pulmad, kaksikud, kihlumine, oma kodu. Tol ajal, kui otsustasime abielluda, ei olnud sobilikku hetke, et mulle kihlasõrmus kinkida ning abikaasa otsustas teha üllatuse ja paluda mu kätt esimesel pulma-aastapäeval. Mitte keegi ei teadnud ega aimanud, mis tal plaanis on. See oli nii ehe ja nagu päris kihlumine, et ma puhkesin nutma juba siis, kui ta ühele põlvele laskus ja JAH-sõna ütesin enne, kui ta sõrmuse karbist välja võttis. See siiras ja armas hetk liigutas paljusid külalisi. Nutsid isegi need sõbrannad, kes kunagi ei ole mõistnud naisi, kes abieluettepaneku peale nutma puhkevad. Pisarad olid silmis ka kõige tugevamatel mehepoegadel. Üllas, siiras ja emotsiooniderikas esimene pulma-aastapäev, paeaegu sama meeldejääv, kui pulmapäev.
Pulmareisil on siiani käimata, kuid me ei kurda — iga asi omal ajal. Sest plaanidel on kombeks muutuda, kui elu ise otsustab sekkuda.
25. ja 26.mai — need kaks kuupäeva on meie jaoks alati väga erilised ja olulised. Meie pulmapäev on eriline igas mõttes ja igas võtmes.
