Kuna pidime minema koos kahe sõbrannaga pulmakingitust ostma, kohtusime kella 12 ajal bussijaamas. Kui kingitus ostetud sai, siis tekkis ühel sõbrannal mõte, et miks mitte korraldada meie sõpruskonna esmaabiellujale üks mõnus viimane vallalise päev. Oli ta ju hiljuti Tallinnas olles mingilt Soome kanalilt midagi analoogset näinud. Panime pead tööle ja nii see asi hargnema hakkaski.

Laenasime lasteaiast, kus üks sõbrannadest töötas, roosa põrsa kostüümi ja tema maja pööningult vedasime alla vanaema hallid kontsaga viltsaapad, mida koid olid parajalt palju pureda jõudnud. Seejärel ostsime lillemammide käest tulpe ja nartsisse ning vedasime kogu kraami minu venna vana sapaka pakiruumi. Kuna load olid ainult mehelemineval sõbrannal, siis oli meil vaja ta kuidagi kiiresti kätte saada ja täisvarustuses sõitma saata. Peale hommikuse vahetuse lõppu tõttasime sõbrannale töö juurde vastu ja vedasime endiga kaasa. Ütlesime, et asjaga on kiire ja vaja autojuhti. Kuna ta ennegi oli minu venna sapaka roolis olnud, siis ei osanud ta ette kujutada, et sellest võib saada midagi šokeerivat ja ühtlasi ka meeldejäävat.

Kõigepealt sõitsime Vana-Pärnu muuli juurde ja siis avaldasime talle alles tegeliku põhjuse, miks meil teda vaja oli. Alguses punnis ta küll vastu, aga siis mõtles, et miks ka mitte. Tõmbasime sealsamas talle põrsa kostüümi selga, vanad saapad jalga, sidusime autole külge erivärvilisi kolme kopikalisi õhupalle, mis olid järgi jäänud 1. mai paraadist ning tagatipuks sidusime kaks plekist konservikarpi autole sappa, et kõva kolinat saada. Taga aknale kleepisime sildi: “kuki-muki poisid, olen roosa põssa ning viimaseid tunde vaba ja vallatu” ja suundusimegi linna peale.

Auto jätsime järgmisena teatri ette parklasse ja viisime ta tolleaegsele linna kõige rahvarohkemale tänavale, Kalevi tänavale. Seal pidi ta noorte meeste käest lilleõie eest musi välja pinnima. See katsumus osutus üsna raskeks, kuna enamik inimesi jooksis lihtsalt kabuhirmus sellist elukat nähes laiali, aga kaks musi õnnestus siiski välja kaubelda.

Vahepeal astusime sisse mänguasjade poodi Mõmmik ja ostsime sealt väikese plastmassist pilli, et oleks rohkem kära ja muusikat ka. Ringi ja Kalevi nurgal asuva Kalevi söökla juures astus meie juurde mundris onu miilits, kes tahtis meid hirmsasti arestimajja viia, aga läbirääkimiste tulemusena õnnestus meil siiski seekord arestimajast pääseda ja onu miilits viis meid hoopis teatri ette parklasse ning käskis koos sapakaga kus see ja teine kaduda. Tema arvates oleks tulnud meid hullumajja sellise tegevuse eest saata. Kuna meie tegevust kesklinnas piirati, siis kolisime koos sapakaga mudaravila ja rannarajooni lähistele. Seal läks muside kauplemine paremini ja mereääres aega veetvatelt poistelt sai musisid päris paljude lillede vastu vahetatud, olgugi, et need vahepeal juba üsna ära nätsutatud välimuse olid saanud.

Rannahoone seene peal tegi üks juudi perekond ka meist pilti ning lubas selle meile hiljem posti panna, kuid saamata meil ta kahjuks jäigi, see oleks olnud ainus pilt kogu selle päeva jooksul, kuna fotograafi juurde meid onu miilits ju minna ei lasknud. Lilled jaotatud ja piisavalt rannas tola mängitud, leidsime, et nüüd on paras aeg minna külla peiule ja tema akna alla laulda “Olgu jääv meile päike”, kuna päike oli juba loojumas.

Siht selge, jõudsimegi peiu akna taha vaiksesse Raeküla linnaossa. Kribinal-krabinal aeda ja Mõmmiku poest ostetud plastmassist karmoškaga sai laul lahti löödud. Sellist nägu nagu pruudi tulevasel kaasal sel päeval, pole me enam kunagi näinud, sealt võis välja lugeda vaid üht: “Kas ma tõesti abiellun hulluga…”

Kallis peigmees-poiss aga otsustas pärast sellist “serenaadi” oma tulevase kaasa hoopis jahutavasse vanni viia ja saatis meid koera haukumise ja sõimu saatel sinna kohta, kus päike ei paista. OK! Me siis läksimegi…

Järgmisel päeval pulmas aga teadustas pruut kogu pulmaseltskonnale oma eelmise päeva seiklustest ja et midagi nii veidrat ning lõbusat ei olnud ta seni oma elus kogenud, ka noorhärra palus meilt andestust eelmisel õhtul toimunud intsidendi pärast ja tänas, et me ta kaasale nii toreda vingerpussi mängisime ja midagi nii meeldejäävat korraldasime.

Aegajalt kokku saades meenutame ikka ja jälle, kuidas me üldse sellise asjaga vanal heal stagna ajal hakkama saada suutsime. Tänapäeval on sellised peod enam päevakorral kui tol ajal, kuid siis tundus see nii põnev ja uudne.

Selline siis oli see nn. viimane vallalise päev.