Abieluettepanek tuli mulle täieliku üllatusena, kuid mitte seetõttu, et ma poleks seda ise juba oodata osanud, vaid ma sõna otseses mõttes üllatusin, kui ma mehega väljas söömas käisin ja tualetist tagasi tulles millelegi otsa astusin. See oli sõrmusekarp, mis oli mehe pintsakutaskust meie laua ja seina vahele põrandale pudenenud. “Mis see on?” tõstsin selle üles ja samal hetkel kui hoidsin käest punast sametist karpi ja nähes mehe vähemalt sama punast nägu, jõudis mulle täpselt kohale MIS see on. Hetkeks mõtlesin, et kas ta plaaniski seda ettepanekut niimoodi teha (las ta koperdab oma sõrmusele otsa, nii romantiline?), kuid kui ta kiiruga karbi enda kätte krahmas ja tagasi taskusse suskas, sain ma aru, et nii ei pidanud see mitte minema. “Kas sa tahtsid minult midagi küsida?” püüdsin olukorda päästa ja mees ütles, et jah, vist nagu tahtis, aga teeme teinekord siis. Viis minutit kõige piinlikumat arutelu mu elus ja me jõudsime koos järeldusele, et teeme ikka kohe asja ära. Ta libistas mulle sõrmuse sõrme, me suudlesime ja naersime kogu selle äparduse üle, kuid sisimas mõtlesin: “Kas see oligi nüüd see minu üks ja ainus abieluettepanek?”

Pulmade planeerimine läks üllatavalt sujuvalt, sest mulle oli abiks õde, kes pidas oma pulmi paar aastat tagasi. Kõik pidi tulema lihtne ja klassikaline, aga oma olemuselt täiuslik. Ei midagi ülemäära uhket ja eputavat, täpselt selline, mis iseloomustaks minu ja mehe lihtsusearmastust. Et tahtsime kulutada ebanormaalselt suure summa neliteist päeva kestvatele mesinädalatele, hoidsime pulmapidustused tagasihoidlikud ja ma ei ostnud endale isegi kleiti, vaid vanem õde kinkis mulle enda oma edasi, mida me siis minu olematu büstiga kohandasime ja ka varrukad võtsime ära, et kleit poleks päris sama.

Pulmapäev algas katastroofiga — meikar, kes pidi ühtlasi ka soengu tegema, lihtsalt hüppas alt ära. Pagan, ma teadsin, et mingit 19aastast jumestuskooli mimmi ei saa usaldada, aga ta küsis kõige soodsamat hinda ja mulle meeldisid väga mu proovisoeng ja meik. Ühesõnaga, ma abiellusin tavaliste lahtiste juustega ja viimasel hetkel tegi mulle meigi mu mehe õde, kes on ka õnneks täitsa osava käega. Teine õnnetus selgus napilt enne tseremoonia algust — mehe väikesest sugulasest sõrmusekandja oli oma valge kleidisaba otsa koperdanud ja kukkunud, nii et sukad olid katki ja kleidipõlved mullased. Ruttu-ruttu püüti seda puhastada, kuid meie väike sõrmusekandja oli ikka kergelt halli ja nutuse olemisega. “Mis saaks veel valesti minna?” küsisin oma õelt naerdes, aga sisimas olin hirmul, et kohe kindlasti unustan ma midagi ära või ütleb mees kogemata oma eksi nime, nii nagu juhtus “Sõprades” Rossiga.

Mu küsimusest möödus võib-olla umbes kaks-kolm minutit kui mu ema astus uksest sisse, tuli mu seljataha ja ütles: “Oii, kuule, sul on ju kleidiõmblused täiesti lahti.” Olidki, terve külg oli lahti hargnenud, just sealt, kust me ise kleiti kohandanud olime. “Hoia käed all ja keegi ei märka,” ütles tädi teadja näoga ning mina mõtlesin õnnetult, kuidas oma pulmatantsu niimoodi tantsida, et ma käsi kordagi üles ei tõsta. Õde oli aga hädaolukordadeks valmistunud ja mõne pistega (nii kleidiriidesse kui minu nahka) saime selle vea parandatud. Tseremoonia läks üllatavalt veatult, ma hoidsin terve aja hinge kinni ning ootasin, et midagi valesti läheks, aga ei läinud. “Jess, needus murtud!” muigasin kavalalt sisemuses.

Needus oli murtud täpselt meie esimese tantsuni, sest me olime jõudnud tantsida umbes 10 sekundit, kui saali täitis vaikus. “Appi, vabandust,” hüüatas muusika eest vastutav noormees ja pani loo algusest peale uuesti mängima. Sealt edasi läks kõik allamäge. Mehe vend pidas toosti, kus ta rääkis hetkeks kaudselt sellest, kuidas mu uus abikaasa end teismeeas salaja rahuldas (ta suutis selle kuidagi seostada meie esimese kohtumisega???), mu ripsmetušš ei osutunud veekindlaks ja meie avatud baar sai tühjaks juba enne südaööd.

Peo lõpetuseks pidi olema tagasihoidlik ilutulestik, mis üldjoontes õnnestus hästi, kui välja arvata üks vaene väike pihlakas… Mis puutub meie pulmaöösse, siis ma ei mäletagi seda eriti. Läksin enne meest magama (ööbisime samas peokohas) ja mul pole halli aimugi, millal mees magama jõudis või kas üldse, sest ma ka ärkasin üksinda.