Andsin viimast lihvi peosaalile, kui lauakatmiseks ettevalmistusi tuli tegema hakata. Vaatasin neid hööveldamata laudasid ja mõtlesin:" Miski on nagu imelik, kohe väga imelik!"
"Kuule, meil ei ole ju laudlinasid!!!" hoidsin kahe käega oma parukast kinni.
Ja juba järgmisel momendil ma jooksin, hing kurgust välja ronimas, tööstuskaupade poe poole. Kõndisin edasi-tagasi kangarullide vahel ja siis hüüatasin:" Palun mulle valget voodilina riiet 20 meetrit!"
Ja, kui lõpuks 19 meetrine peolaud kaetud, istusin käsi põsakil ja silmitsesin kunstiteost. Nii ahvatlev!
Astusin ettevaatlikult, et mitte kleidisaba või loori peale astuda. "Huvitav, miks see kiriku uks nii kitsas on" jõudsin ma vaevalt mõelda, kui tundsin enda kinga kontsa küljes midagi rohmakalt suurt ja rasket. Jalamatt!! Raputasin ja raputasin, lõpuks tuli lahti, kuid kontsa alumine osa jäi sinna sisse. Eks ma siis urgitsesin näppudega selle sealt välja ja panin kontsa külge tagasi. Terve kirik kajas mu turtsumisest, sest valju häälega naerda ma ei söendanud.
Leidnud palvepingil oma koha, algas kõrvulukustav orelimäng. Vaadates taha, nägin kuidas inimeste hingeaur lühtrite poole hõljus. Kuigi oli külm, olid "Jah" sõnad nii soojad, et need on küll "Kuni surm neid lahutab". Nii ilus, nii ilus, nii ilus, ohkasin ma pisarsilmil ja siis käis plõks. Jah, täitsa ehtne plõks. Vaatasin lähedal istuvaid inimesi, appi, nad kõik kuulsid. Selle vaikse, kuid siiski kuuldava heli tekitas minu rinnahoidja, mis tagant lahti klõpsatas. Olen selleks vanuseks juba 10 aastat rinnahoidjaid kandnud, kuid rahulikult istudes pole nad kordagi veel lahti läinud. Panin kaks kätt suu peale, et mitte kõike seda ilu ära rikkuda. Nii ma siis pooleldi hinge kinni hoides jälle turtsusin. Kõrval istuv ema vaatas mind sellise näoga, et kallis tütar, sinu peanupuga ei ole kõik korras. Miks ma küll nii vanamoodne olen, et neid tagant lahtikäivaid asju kannan, praegu kuluks ikka see moodsam variant ära!
Kirikust väljudes algas pildistamine, kuid mina piilusin ühest silmast selle musta mersu poole, et kas lillebukett on ikka õiges kohas. Hiilisin pildistamise juurest eemale. Oh, kui hea, minu kokku säetud liiliad olid täies hiilguses! Imetledes kõndisin ümber auto, kui pilk jäi tagakummile. Tühi! See on peaaegu pooltühi!! Vaatasin ahastavate silmadega ringi, kui märkasin eemal suitsetavat autojuhti. Kamandasin ta siis kiiresti kummi pumpama. Poiss ähkis nii mis hirmus, kui nägime eemalt lähenevaid pulmalisi. "Kallis, Sul on kõige ilusamate kaunistustega limusiin!" olid mu esimesed sõnad, kui õde oma uhkes kleidis autosse istus, ise üritasin siivsalt pumpa selja taha peita
Autodevoor parkis ennast Munamäe jalamile. Ja siis algas Lõuna-Eestile kohane kombetalitsus. Peiul tuleb pruut süles üles tippu viia. "Mitu sammu peig pruuti süles jaksab kanda, nii mitu õnnelikku kooseluaastat on oodata!" olid pulmavana hüütud sõnad mäejalamil.
Oh sa jeerum, see on ju oma 200-314 meetrit ülestõusu, üritasin ma meenutada koolis õpitut! Järgmisel momendil haaras peig mu õe sülle nagu õlekõrre ja hakkas astuma.
"Üks, kaks, kolm....." luges vana monotoonselt, nagu teaks, et ta peab ikka hästi palju samme lugema. Terve rahvas vaatas punnissilmil, kui olime umbes juba poolde mäkke roninud ja peig ei kavatsenudki mu õde veel sülest maha panna. "Kuulge-kuulge, teil on juba 125 täis, see on juba sama hea, kui igavik!" oli vana hämmingus oma ennist öeldud sõnade üle, et sammud loevad aastaid. Kogu pulmarahvas oli vaimustuses, kuis poisil on ikka rammu! Ja siis lõpuks pani peig pruudi maha. Jah, me olime mäel!! Ta tõi oma vastse pruudi tippu, ülesmäge, Eesti kõrgeima mäe tippu!!
Lõppsõna
Pulmad olid vägevad, noorpaari jaoks ilma ühegi viperuseta! Kui muidugi minu omad välja arvata, kui pool "pulmakorraldaja" asetäitja kohustusi jagav pruudi õde. Sült maitses kõigile väga, laudlinast õmblesin noorpaarile nende esimesed ühised voodilinad. Lauldi ja tantsiti hommikuni. Pulmapeol jagati veel tegelasi, kes oli "titetooja" kohustustes, kes oli "veinikeldri vanemvalvur", kes "pulma politsei", mind valiti "musimaaliks". Jagasin terve õhtu ainult värvilisi musisid, terve huulepulga jagu.
Ja tõesti, nad elavad siiamaani õnnelikult, nii nagu sammud olid ennustanud!
