Pulmi planeerides muretsevad pruudid saja erineva asja pärast. Kuhu minna pulmareisile? Mis lilledega peosaali kaunistada? Mis värvi salvrätid? Milline kleit? Vähesed nendest detailidest mõjutavad meie elu aga pikemas perspektiivis, vastupidiselt näiteks otsusele võtta uus nimi.
Kristi (30) ütleb, et selle peale ta miskipärast väga ei mõelnudki: “Lükkasin otsustamist edasi. Ühest küljest on tore, kui sul on mehega sama perekonnanimi, teisest küljest olen juba sellises vanuses, et olen jõudnud omal alal oma nimele nime teha.” Nii et lõpuks otsustas Kristi oma endise perekonnanime alles jätta.

Feministidele peavaluks

Juhtus aga nii, et kuigi Kristi sõbradki teadsid, et ta vana nime alles jätab, hakkasid nad teda siiski uue nimega kutsuma. “Pidevalt pidin vastama küsimusele, et noh, mis su perekonnanimi siis nüüd on,” räägib Kristi. “Inimesed on traditsioonides ikka nii kinni, et nad eeldavad esimese asjana, et küllap sa ikka võtad mehe nime, ja tahavad teada, mis see on. Minu ringkonnas oli väga vähe inimesi, kes küsisid hoopis, kas ma jätsin oma nime või võtsin uue.” Pärast mõnenädalast arutelu hakkas aga ka Kristile endale tunduma, et ehk oleks mugavam ikkagi mehe nimi võtta. Peale selle — kuidas seletada lastele, miks emal või isal on teine perekonnanimi kui neil. Ja nii saigi Kristist statistikute vaatepunktist üks osa enamusest.

Loe veebruaris Cosmopolitanist:
* Vallalise tüdruku talvemõnud

* Mida peaksid teadma iluoppidest

* Naine, kus su koht on?

* Seksi nagu puhkusel

* Kas sul on digitaalne deprekas?! Aitame vabaneda...

Kuigi mingeid põhjapanevaid uuringuid nimevahetamise teemadel meil leida ei õnnestunud, saime jälile Ameerikas tehtud Facebooki-põhisele uuringule. Selle kohaselt on 30. aastates abiellunutest vaid 14% oma vana nime alles jätnud. Naljakal kombel on see number väiksem kui 20 aastat tagasi, kui Ameerikas jättis abielludes oma vana nime alles 20% pruutidest. 1970ndate naisõiguslaste jaoks on see ilmselt õudusunenägu, sest nende uskumuse kohaselt oli ja on mehe perekonnanime võtmine oma identiteedist loobumise aluseks. “Ilmselt on hetketrendiks konservatiivsem mõtlemine,” arvab Austraalia sotsioloog Laura Hamilton, kes on nimevahetuse teemat põhjalikumalt uurinud. Aga võib-olla on asi ka selles, et praegused pruudid, kes pole 1970ndate feminismiplahvatusest osa saanud, ei võta nimevahetust kui mingit dramaatilist mehele allumist, vaid lihtsalt kui valikuvõimalust.

Kahest saab üks

Hamilton ütleb, et pruudid, keda ta on küsitlenud, toovadki nime vahetamise põhjuseks tihti selle, et nii lihtsalt on kombeks. Samas on palju ka neid, kellele lihtsalt meeldibki abikaasa nimi rohkem. Katrin (25) räägib, et tema sõbranna oli juba esimesest klassist saati soigunud, et tal on kole nimi: “Tema perekonnanimi oli Kalm, mis tähendab ju hauda. Nii et ta lausa ootas, et saaks endale uue nime.” Kui Katrinilt küsida, kas tema oma nimest loobuks, ütleb ta, et tal ei ole selle vastu midagi: “Meestele läheb see nimevahetus miski-pärast jubedalt korda ja ma olen nõus oma tulevasele abikaasale seda rõõmu tegema. Ja üleüldse oleks ikkagi tore abikaasaga ühist nime kanda.”
Foorumites kolades avastasime, et meeste arvamused kõiguvad siiski seinast seina. Palju on selliseid, kes ütlevad, et jah, kui naine võtab mehe nime, on see tore, aga pole ka midagi hullu, kui ta seda ei tee. Veidi vähem leidub neid, kes väidavad, et neile ei lähe see üldse korda, ning loomulikult on meie meelehärmiks terve plejaad retroseksuaale, kelle arvates on mehe nime võtmine naisele kohustuslik, vastasel juhul pole abiellumisel mingit mõtet.

Äri või traditsioonid?

Teine sotsioloog, kes nimeteemaga tegeleb — Laurie Scheuble –, on oma uuringutega kindlaks teinud, et kõrgharidusega naised, kelle jaoks traditsioonilised soorollid (naine kodus, mees tööl) rolli ei mängi, ei ole ka eriti altid nime vahetama. Rolli mängib ka vanus, milles abiellutakse. “Kui oled abiellumise ajaks jõudnud kahekümnendate lõppu või kolmekümnendate algusesse, on sul olnud piisavalt aega, et elada oma elu, saada ülikooliharidus ja teha karjääri. Ning enne pulmi tekib siis ka paratamatult küsimus — milleks saada kellekski teiseks, kui ma olen oma sünnijärgse nime ülestöötamiseks juba niipalju vaeva näinud?”

Kusjuures, samamoodi nagu sinu karjäär võib mõjutada otsust nime mitte vahetada, võib olla ka vastupidi — otsus nime vahetada võib muuta sinu karjääri ja seda, millisena teised sind näevad. Hiljutise Hollandis läbi viidud uuringu käigus paluti inimestel endale ette kujutada, et nad on õhtusöögil, kus nendega samas lauas istuvad muuhulgas kaks abielupaari. Üks paar on ühise nimega, teise paari puhul on naisel ja mehel erinev perekonnanimi. Tulemused näitasid, et mehe perekonnanimega naist nähti kui hoolivamat, aga ka vähem intelligentset ja rohkem mehest sõltuvat. Päris šokeeriv on Austraalia statistika, mille kohaselt saavad mehega ühist nime kandvad naised ka vähem palka. Ehk on seletus selles, et neid nähakse kui rohkem perele pühendunud ja karjääri tegemisse vähem tõsiselt suhtuvaid isendeid?

Muud lahendused

Muidugi on alati võimalus valida kuldne kesktee ja võtta mehe nimi enda omale lisaks. Nii on teinud muide ka mõned Eesti tuntud inimesed, kes avalikkuses küll põhiliselt oma vana nimega esinevad, kuid passis siiski kahte nime kannavad. Vaevalt, et ütled, et nägid esinemas Kaire Vilgats-Lõhmust või kuulsid raadiost Kirsti Valdstein-Timmerit.

Maris (23), kes samuti kaks nime valis, ütleb: “Liitnime pluss on see, et kuna ka vana nimi on alles, tekib enda identifitseerimisel vähem segadust ja näiteks ei pea sa ka iga väiksema putka kliendikaarti välja vahetama. Alguses siiski õiendati mu kallal, et kuhu selline kreisiraadiolikus võtmes nimi — Üksjalg-Värav — küll sobib, ei mahu ju kuskile äragi, ja võtku ma ikka mehe nimi, nagu kombeks on, aga ma ei teinud sellest välja.”

“Naistele avaldatakse tihti survet, et nad endale mehe perekonnanime võtaks,” ütleb Hamilton ja toob välja vanamoodsad väited, mille otsa ta uuringut tehes sattus. Selgub, et teisel pool maakera on need täpselt samasugused kui Eestis — et mis mõttega üks naine üldse abiellub, kui ta oma nimest ei loobu. “See on ikka ülikummaline arusaam — inimesed ei abiellu ju nime pärast,” imestab Maris. Ka meie ütleme, et ükskõik, mida sa oma nime osas ka ei otsustaks — kõige tähtsam on abielu juures siiski teineteisele pühendumine, mitte tähekombinatsioon passis.