Oma kindlas veendumuses ja soovis läksime avaldust sisse viima ja saime kurva kogemuse osaliseks, sest nii negatiivset suhtumist oli raske uskuda. Ametniku sõnad olid a´la MÕELGE VEEL…(nagu me ei oleks seda juba 6 aastat teinud). Päev paigas, hakkasime registreerimise ja peokohta otsima, kuna abielu sõlmimine Tartu Perekonnaseisuametis tundus tõeliselt jube.
Olime jõudnud aega, kus tahe, tarkus, organisatoorsed võimed ja huumorisoon pannakse proovile, sest pulmad nõuavad suurt planeerimist. Väga ilusa ruumi tseremooniaks leidsime Sakala korporatsiooni majas ja peo otsustasime maha pidada Waide motellis. Edasi panime paika külaliste nimekirja ja hakkasime tegelema kleidi, ülikonna, auto, lillede, toitlustamise ja kõige sinna juurdekuuluvaga.
Vanatüdrukute ja poissmeeste õhtu
See ülesanne jäi meie ühiste sõprade korraldada. Pidu toimus naistel ja meestel samal päeval, aga erinevates kohtades. Minu sõbrannad olid tublisti vaeva näinud, Vanemuise teatrist 10le naisterahvale 18 sajandi daamide kleidid laenutanud, hulga lilli mulle Tartu linnas müümiseks ostnud ja muid kohustusi välja mõelnud. Minu tulevane abikaasa pidi omal peol seevastu linnas tilli, mune, porgandit ja kondoome jagama.
Pulmapidu
Õnneks oli kõik enam-vähem sujunud ja juba järgmisel hetkel kõik see algas. Nagu unenäos astusime mööda vahekäiku paaripanija poole, ise mitte midagi märgates ja natuke jalga väristades. Siis juba seisimegi keset suurt ruumi ja kuulasime, mida sellisel puhul ikka räägitakse. Kurb oli see, et paaripanija võiks igale paarile oma kõnega individuaalselt läheneda, mitte nii et pulmades käies oled sa seda juttu juba kordi ja kordi kuulanud.
Siis õnnitlused, lilled, pildistamine ja kõik see muu sigin-sagin. Seejärel sõit läbi linna ja edasi minu vanemate kodu poole shampust jooma.
Teel Elvasse olid pulmavanemad meile päris põneva asja organiseerinud: nimelt pidas Vene Miilits kogu pulmarongi kinni ja hakkas kõiki üle küsitlema. Seal me siis seisime keset maanteed, endal kõhud naerust kõveras.
Pidu kujunes vahvaks. Pulmavanemad jagasid ameteid, tantsiti, mängiti. Kuna neiupõlve nime mahajätmiseks on päris palju viise (uputamine jne), otsustasime meie selle raketiga õhku lasta. Juba see oli meie ja külaliste jaoks päris vahva kogemus. Nii jäingi ilma oma neiupõlvenimest ning asemele tuli uuele seisusele kohane - Graf. Nüüdsest siis kutsuvadki sõbrad meid krahviks ja krahvinnaks.
Loomulikult toimus meie pulmas ka pruudi ja peiu rööv. Keskööl mängisime maha pruudipärja, selle “ohvriteks” olime valinud noored, kes koos elanud juba 10 aastat ja eks me ikka tõsiselt lootsime, et nende pulmad on järgmised. Aga juhtus selline kurb lugu, et kaks päeva pärast meie pulmi läksid nad igaveseks lahku. Tegelikult tunneme abikaasaga sellepärast natuke süüd, et äkki sõnusime meie selle pruudipärja mahamängimisega asja ära. Pidu kestis viimaste pidutsejate najal hommikuni.
Järelmöll
Teisel päeval olid kõik külalised, kes ennast veel teovõimelisena tundsid, maale puhkama kutsutud. Juba hommikul vara sõitsime meie Tartusse pilte ilmutama, et siis saabuvaid külalisi järgmisel hommikul meeldivalt üllatada. Ja see õnnestus! Sõpru oli plaanis ergutada üle tiigi köietõmbamise võistlusega, aga kuna ilm oli tõsiselt tuuline ja vihmane, siis meie murumängud 100 % ei õnnestunud. Niisiis grillisime ja vedelesime suurema osa päevast niisama. Kes meist ei oleks korragi elus millestki nii suurest ja ilusast unistanud, minul see unistus täitus!
