Kuidas ma kuu ajaga endale unelmate pulmapeo korraldasin
Minu ja mehe pulmad oli täiesti ootamatud minu jaoks…
Asi sai alguse 2012 täpselt peale jaanipäeva, kui mees hommikul kargas voodist püsti ja teatas, et täna lähme anname avaldused sisse. Olin hämmingus ja uneuimas, ei saanud eriti midagi aru esiti.
Päeva edenedes läksime perebüroosse ja täitsime avalduse ära. Tädi siis küsis, et kas kuupäev ka välja valitud, mina kehitasin õlgu, sest ausalt öeldes polnud midagi mõelnud pulmadest. Kihlatud küll olime, kuid pulmade peale polegi mõelnud nii intensiivselt! Mees teatas, et tema nö. rõngastaks mu kohe sealsamas ära. Esimene ametlik vaba aeg oli täpselt kuu aja pärast. Ma juba tahtsin häält tõsta, et ma ei jõua midagi selle ajaga teha ju ,mul pole mitte midagi ette kavandatud. Mees ütles, et tal polegi muud vaja kui mind enda kõrvale ja sellest piisab tema jaoks, temal pole tarvis mingit palagani korraldada. Nõustusin — ega minagi just suur ballipidu ei tahtnud… Astusime siis büroost välja ja järgmisel õhtul saatsin mehe taas tööle (mees käib välismaal tööl).
Mis ma selga panen?
Ja siis hakkas pihta korraldamine… Paar esimest päeva lihtsalt kõõlusin ja mõtlesin, et mida ma suudan selle ajaga siis korda saata, ja mis peamine naise puhul, MIDA MA SELGA PANEN?
Pulmakleidi leidsin kasutatuna, kuna ma ei näinud mõtet osta uhiuus üüratu hinnaga ja seda kanda vaidühel päeval elus, mehele sai valmis vaadatud ülikond. Peokohaga olin veidi jännis, kuna paljud kohad olid juba reserveeritud ja hinnad olid ka sellised, et karju appi. Tahtsin ka toitlustust, kuid ema suutis mind veenda, et teeme kõik ise. Samas oli see tore kokkamine ja vaaritamine tagantjärele mõeldes, kõik andsid oma panuse.
Sõrmused sain tellitud, tagasihoidlikud ja täiesti neutraalsed, sest mingit klotsi mina oma sõrmes poleks talunud. Kõik saigi ühe kuuga korraldatud, ka kutsed välja saadetud, ja kõik olid hämmeldunud, et nii järsku…
Ja siis tuligi meie pulmapäev. Algas see juba hommikul vara. Suur ärevus oli sees kui suundusin juuksurisse ja make upi. Sel päeval oli kohutavalt palav ja kartsin kogu aeg, et higistan oma juuksed kõik krussi ja meik voolab näost ei-tea-kuhu, aga see ei heidutanud nii väga, kui sain oma pulmakleidi selga. Sõitsime siis laulatusele, pidin otsad andma selle kleidi sees, no niii palav oli!
Mootorrattur sõitis põõsasse
Rahvas kogunes ja meil tuli aeg saali astuda. Mõtlesin, et olen tugev tüdruk ja ei ühtegi pisarat, kuid välja kukkus hoopsi teisiti… Nii kui saali astusime mehega ja kõikide silmad meil olid, siis tundsin, kuidas hakkavad pisarad silma kogunema ja siis hakkas nutmine pihta — ma olin ju niiiiii… Õnnelik!
Mees suutis mind ilusti ikka altarini toimetada, aga kuulsin selja taga löristamist ja nutmist, see pani mind taaskord pisaraid valama. Vannete andmise ajal jälle pisarad jooksid. Mehel ka palju puudu polnud, silmad olid vett täis, aga ta suutis ennast piisavalt tagasi hoida ikka.
Algas pulmarong, sai linna peal tiirutatud ja nalja tehtud tee peal ja linnas sõites oli üks motikavend, kes jäi ainiti vaatama pulmarongi, kuigi oleks pidanud jälgima enda ninaesist, kuhu ta sõidab ja tagajärg oligi käes! Mees sõitis tee ääres olevatesse põõsastesse, aga õnneks sai sealt ikka omal jalul püsti ja sõitis edasi.
Peokohta jõudes hakkas sööma ja joomapidu pihta, see oli nagu üks tõeline külapidu! Öösel oli välk ja müristamine,nii,et ilutulestikku polnud ka meil vaja. Meie mehega ei saanud üksteiselt silmi, kõik oli lihtsalt suurepärane, külalised jäid peoga rahule. Siiani tuletatakse meie pulmapidu meelde,et pole nähtud nii ammu nii armastavat ja armunud paari. No tõesti,kellelgi polnud vaja karjuda KIBE!, sest olime nagu liimitud üksteise külge ja oleme praeguseni.
Ülejärgneval päeval pidi mees taas ära sõitma, nii et kuskile nö. mesinädalatele me jõudnud minnagi kahjuks.
Olen väga õnnelik, et meie pulmad said just sellised, nagu nad said. See päev jääb mulle igavesti meelde ja loomulikult olen väga tänulik mehele, kes otsustas nii kähku selle tee ette võtta, ilma et ma oleks pidanud pool aastat stressama, et mõelda läbi igat detaili meie pulmadest. Kõik läks väga loomulikult ja stressivabalt ning mis peamine — polnud suurt eelarvet ka, vaid just parasjagu, kahjumisse me ei jäänud millegagi. Armastan oma meest tõesti väga ja tean, et me kaks oleme kokku loodud igavesti!
