Kuivõrd valesti, kuid mitte halvasti, võib üks pulm välja kukkuda
Otsisime ja uurisime. Lasime hinnapakkumisi teha ning vaatasime läbi pea kõik turismitalud, mis Eesti Vabariigi pinnal eksisteerivad. Valik kujunes siiski suhteliselt lihtsaks. Peopaigaks valisime Leigo Talu selle romantiliste järvede ning positiivsete kuulujuttude tõttu. Äpardus: meie lähedaste pretensioonikuse tõttu oleks perenaine eelmisel õhtul meile äärepealt koha üles öelnud, kuid õnnekombel meile siiski halastati ja pidu toimus.
Tänu Leigole õnnestus just see, millest unistasime: külaliste mõnus äraolemine ning rikkalik tegevusalade valik: ujuti, jalutati, tantsiti, istuti, pikutati, etcetera. Midagi nii romantilist kui järvel ujuvad ning õhupallidel lendavad küünlad, pole me varem elus näinud.
Lisaks ei olnud kellegi igav ning pinda oli nii palju, et järgmisel hommikul pidi mõned mehed kadunud asjade nimekirja lugema. Siiani ei tea, kus nemad magasid.
Pruutkleit
Sai sirvitud kümneid pruudiajakirju, tundidekaupa internetis surfatud, poode kammitud – unistustekleiti lihtsalt polnud olemas. Mõtetes teostasime kõige hullumeelsemaid ideid. Üks kõige metsikum neist oli üleni eluslilledest traatraamile ehitatud tualett. Äpardus: tehnilistel põhjustel langes see mõte siiski ära, sest pruut peab pulma ajal ka tantsida ja istuda saama, raamistik aga võimaldaks ainult seismist.
Nõu ja jõuga oli abiks kolmekordne meister lilleseadmises ning muidu hea stiilitundega naine Irmen Laving, kes siis ideid vastavalt kas kiitis või laitis. Pikkade otsingute tulemusena leidsime foto imearmsast ja lihtsast kleidist, mis oli kellegi kunstniku autoritöö. Selle fotoga asusime siis andekat õmblejat otsima, kes suudaks kleidi pildi järgi võimalikult täpselt järele teha. Tulemust võib vaadata loo juures olevatelt fotodelt.
Kimp
Kimp oli üks neist asjadest, millega ei juhtunudki äpardusi. Muidugi, võiks ju lugeda äparduseks seda, et see kaunis asi viimaks ära söödi, kuid see oli vaid suureks auks meie lillemeister Irmenile. Ta nimelt õmbles pruutkleidi juurde armsa käekotikese, millele küpsed ja magusad punasõstrad pikaks ja lohisevaks vedikuks punus. Vedik oli terve peo vältel külaliste silma- ning maitserõõmuks. Hea, et pruut sellele peale ei istunud.
Tort
Ei jõudnud veel kõikidesse torditehastesse helistadagi, kui Leibur meie ühe kõne peale juba Leigo Talule arve esitas, mille Leigo siis hirmunult kinni maksis, ise teadmata, kes ja milleks selle tordi tellis. Meie saime ka alles hiljem teada, et tordimure juba lahendatud. Samamoodi oli lahendatud ka see, mis sorti koogi me üldse võtame. Arve pealt sai siis välja loetud, et asi on Armastuse-nimeline. Hea seegi.
Ilmataat tegi meile mõnusa üllatuse ning võlus välja selle suve kuumarekordi: mõned kraadid üle kolmekümne. Tordiajaks oli vaene koogikene juba ühest küljest sulama ning laiali valguma hakanud. Maitse üle keegi ei kurtnud ning tordikorrusedki lakuti puhtaks. Vedas.
Pulmaisa
Selle olulise kuju tellisime agentuurist. Nimesid siin nimetama ei hakka, sest viha ei pea. Pulmaisa pidi olema esikümnes ning igati nõutud ja armastatud. Meilegi jäi esialgu selline mulje, kuid hiljem selgus mõndagi huvitavat: tal polnud aimugi, kuidas üks pulm peaks välja nägema ning kuidas ta ise peaks välja nägema, ühestki kokkulepitud kellajast kinni ta ei pidanud, jõi ennast juba varakult purju ning rikkus ära suurema osa meie pikalt mõeldud eeskavast. Nutma me siiski ei puhkenud, sest appi tulid sõbrad ja sugulased, kelle hämmastavatest esinemis- ja näitlemisvõimetest me siiani vaimustuses oleme. Asjad lahenesid oivaliselt.
Pidu ise kukkus välja väga vahvasti. Millest sõltub ühe peo õnnestumine? Eks ikka õhkkonnast ja inimestest. Ning soovitus kõigile abiellujaile: küsige kõigilt kõik asjad kümme korda üle, sest alati juhtub just teie tellimislehega mingisugune kadumistrikk või vahetuvad teie muredega tegelevad inimesed, kel omakorda pole aimugi, mida teie peoga peale hakata.
