Pulmade ettevalmistused olid aeganõudvad, aga hästi huvitavad. Kogu aeg oli selline kordumatuse tunne - saab ju vaid üks kord elus enda pulmi ette valmistada. Töölt võtsime selleks puhuks vabad nädalad. Kutsed joonistas üks hea sõber. Ise skännisime ja printisime, lõikasime ja kleepisime, voltisime ja saatsime laiali. Korraldamisel aitasid palju kaasa vanemad, sõbrad ja tuttavad.

Kohe alguses oli plaan teha pulmad toredate külaliste, imelise muusika, rohke tantsu ja vähese alkoholiga. Pruudi isa oli pulmaveini juba ammu käima pannud, nüüd oli siis lõpuks selle tarvitamise aeg käes.

Suureks abiks oli pulmaisa, meie hea tuttav, kes polnud seni elus ühtegi pulma korraldanud. Me arvasime, et parem olgu selline pulmaisa, kes meid hästi tunneb, kui selline, kes teab küll palju mänge, kuid ei tea meist midagi. Pulmaisa oli kogu pulmakorraldamise vältel väga suureks toeks, alustades pulmaideede arutelust, lillede valimisest, pulmaauto muretsemisest, taustamuusikaga heliplaadi tegemisest ja lõpetades autojuhi ja õhtujuhi ameti pidamisega. Meil oli ka väga tore pulmaema, kes juhendas ühislaulmisi ja mänge."

Jätkab pulmavana:

Pulmapäeva eelõhtul kogunesid pruutpaar ja sugulased Pilistvere pastoraati, et kaks suguvõsa saaksid omavahel tuttavamaks ja et uneaega enne laulatust võimalikult pikalt jaguks. Laulatuseks oli valitud päikesetõusu aeg: kell 4.15.

Samal ajal kui teised pulmalised magasid, pidi aga noorpaar tegelema pruudikimbu lillede hankimisega, sest eelnevalt valitud lilled olid lihtsalt Tartusse ununenud. Nädal enne pulmi leerikoolist koju minnes jäi pruutpaar bussist maha. Seetõttu pidid nad kõndima Pilistverest kaugele teise asulasse. Teel olid ilusad rukkililledest sinetavad rukkipõllud. Laulatuse eelõhtul võis leida pruutpaari keset seda sama rukkipõldu taskulambi valgel rukkililli otsimas.

Ja oligi käes see elu ilusaim hommik. Pulmarahvast oli saabunud palju. Peigmees tammus kärsitult kirikus jalalt jalale nähes juba vilksamisi pruuti kiriku ees. Lõbusaks läks aga asi siis, kui peigmehele meenus üks oluline detail - ta läks oma noorema venna juurde ja esitas järgmise soovi: "asjad, mis enne autosse viisid, nende seas on heledad kulukad, seal tagataskus on rahakott, rahakoti vahel on sõrmused, too see kähku siia!" Kui sõrmused käes, tuli peatselt ka pruut oma vanemate saatel. Ja ulataski peigmees oma ema tehtud pruudikimbu õhetavale pruudile.

Kirikuõpetaja pidas väga südamliku kõne ja jumalateenistuse. Päike juba ootas, kui noorpaar sõrmuste särades kirikust välja astus. Pärast õnnitlusi ja pildistamist asuti koduteele. Päike paistis, kahel pool teed lainetasid rukkipõllud, need samad kus mõne tunni eest pruudikimbu jaoks lilli korjati - kõik oli nii ilus ja värske.

Pruudi kunagised klassivennad korraldasid ootamatud ja lustlikud pulmaväravad, tervelt kolm tükki. Esimene kord kontrollis libapolitsei noorpaari seisundit ja tuvastas mõlemal isikul õnnejoobe. Teine kord tantsiti Puurmanni lossi lähedal kaerajaani. Viimases pulmaväravas pidi noorpaar kogu pulmarahva käntsaka liha ja leivapätsiga ära toitma.

Tartus raekoja platsil lauldi Tuljakut ja tunti rõõmu ilusast heledast hommikust. Kohal oli palju häid lauljaid, laul kõlas puhtalt, rõõmsalt ja selgelt. Nagu üliõpilaspulmadele kohane ei puudunud siitki "suudlejad". Tehti ka traditsiooniline käik musumäele. Peig kepsas nagu muuseas kiiresti pruut süles üles, nii et kõik kahtlustasid varasemat harjutamist.

Pangodis, pruudi vanemate kodus, kuhu olid kutsutud sugulased ja väga lähedased tuttavad, vahetati pidulikud rõivad rahvalike riiete vastu, et end vabamalt ja kodusemalt tunda. Söödi kama, musta leiba, tulel küpsetatud liha ja mett.

Peigmehe, pruudi ja nende perekondade poolt esitati näidend Oskar Lutsu "Nukitsamehe" ainetel. Näidend oli pruudi isa poolt just pulmade puhuks kohandatud. Nukitsamehega koos tulid metsast koju ka Tölpa (pruut) ja Mõhk (pulmavana). Tölpa ja Mõhk olid kunagi lapsena Nõiamoori poolt röövitud, samuti nagu Iti (pruudi õde) ja Kusti (peiu vend). Koos Iti ja Kustiga õnnestus neil lõpuks põgeneda metsamoori talust. Tölpast, kes osutus tüdrukuks ja keda hakati kutsuma Tuuliks, sai perepoja mõrsja. Mõhk harjus perega ja temastki sai perekonna liige. Nuki läks aga kooli ja sai endale nimeks Ants.

Peale meeleoluka näidendi esitamist-vaatamist suunduti tamme istutama. Kaido torupilli- ja lõõtsalugude saatel löödi tantsu ja sooviti tammele elujõudu. Peale väikest puhkust seati end Tartusse minekule. Kõik pulmalised olid juba Korp! Rotalia majas ootamas, kui noorpaar pulmaautoga ette sõitis.

Õhtul

"Tulevad, tulevad"! hüüdis väike peiupoiss Rotalia uksel oodates. Otsekui Tootsi pulm. Pidulikkust ja väärikust sellesse õhtusse jätkus. Ja südamlikkust. Oli klassikalist peotantsu ja ka traditsioonilist ametite jaotamist, äiade-ämmade vahelist jõukatsumist ja üle tooli kargamist. Tanutamine ja küünlaring olid midagi nii ehedat, ilusat, lummavat. Iga külaline soovis küünalt käes hoides pruutpaarile oma soovi.

Lõpuvalsi ajal kustutati järgemööda laetuled ja põlema jäid ainult küünlad. See oli nii ilus ja vaikne. Üldse vaikust ja ehedust oli selles pulmas palju. Sinist ja valget. Rõõmu ja rahu. Just sellised kiriklikud ja südamlikud pulmad, millest pruutpaar oli unistanud.

Järgmine päev Rõuges, peiu isakodus, algas pisikese sapikaga (mille pruutpaar kingituseks sai) krossi sõitmisest. Ka nukud ootasid pulmaväravas riietamist. Matkati mööda Rõuge ürgorgu ja vaadati maalilist loodust, mis otsekui oleks liiga ebatavaline Eesti jaoks. Istutati pruutpaarile kingiks toodud nulg ja maitsti peiu isa tehtud koduõlut. Ilus, õnnelik ja rahulik päev pärast suurt pulmapidu.

Vaata ka nende pulmade koduelehekülge.