Ma ei usu kuninglikku truudust
Põhjuseid on sellel mitu, kuid olulisem on minu jaoks kindlasti isiklik — olen abielus olnud, kuid see lõppes krahhiga. Enam ma abiellunud pole, sest pole leidnud elus sellist inimest, kellega „nimesid ja sõrmuseid vahetada“. Seega — ma ei ole masohhist, et vaadata ilu, mis teeb hoopis kadedaks ja haiget.
Ei, ma ei ole kade Kate´i peale, sest vaevalt teda saab kadestada — kes tahaks elada kuningakojas, mis välistab ebareeglipärase elu? Mina mitte. Kadedaks teeb see sündmus teise nurga alt — olen armastuses pettunud ega usu, et võiksin kunagi kohata inimest, kellega tahaksin abielluda. Ma ei usu pikemasse truudusesse kui viis aastat.
Ja kui siit edasi minna — minu meelest on abielu kui kooseluvorm ennast ammendanud. Vähe on neid, kes on monogaamias õnnelikud — kõik minu tutvusringkonnas on korra elus lahutanud. Kas ma elan paariate seas? Ei usu. Lihtsalt inimloomus tahab kogu aeg vaheldust.
Kas te teadsite, et näiteks möödunud sajandi alguse Venemaal oli tõeline kommunist see, kes sülitas abielule. Mehe ja naise vaheline läbikäimine oli lihtne: elatakse koos seni, kuni üksteisele meelditakse. Kui enam ei meeldi, võeti teine ja nii edasi. Oli normaalne, et abielus oldi kolmekesi — mees, naine ja armuke. Poeet Vladimir Majakovski oli sellise kooseluvormi heaks näiteks. Tegelikult elas ka Williami isa, prints Charles täpselt samasuguses peremudelis — ta pidas Diana kõrval terve elu armukest Camillat. Ja millises masenduses elas Diana sellepärast…
Miks peaksin ma uskuma, et seekord tähendab „kuninglik pulm“ truud abielu? Ei, ma ei usu seda. Hoopis masendust tekitab, et kaevatakse üles kaadrid Diana ja Charlesi pulmadest, mis tegelikult olid algusest saadik truudusetusele üles ehitatud. Ja tegelikult võib öelda — Diana hukkus just selle pärast. Kas oleks tal olnud põhjust Pariisis Dodiga kihutada, kui ta oleks olnud õnnelikus abielus? Ei. Seega — William ja Kate abielluvad, kõik on õnnelikud, kuid ometi heljub selle pulmarongi kohal Diana õnnetu armastuse vari.
