Oleme oma naisega juba pea kümme aastat koos elanud. Ilmselt ootas ta minult juba ammu abieluettepanekut, sest mingeid vihjeid ma nagu mäletan küll, aga ma ei võtnud eriti vedu, sest abielu pole mu jaoks kunagi eriti oluline olnud. Aga samas pole mul midagi ka abielu vastu, nii et kui naine mulle lõpuks ise ettepaneku tegi, olin muidugi nõus.
Nüüd on meil juba pulmapäevgi paigas — abiellume juba sel suvel —, naine muudkui asjatab ja korraldab, aga mul on mingi tühi tunne sees. Selline tunne, et ehk oleks pidanud ikka ise ettepaneku tegema. Enam ma ju ka seda ettepanekut teha ei saa, kui kõik on otsustatud ja kuupäev ja palju muud juba paigas. Aga millegipärast mind närib tunne, et kui naine mehe kosib, siis sellest ei piisa. Või piisab?
Tõepoolest, piisab või ei piisa? Kirjutage Naistekale, mida teie arvate.
