Miks mina abielludes mehe nime võtsin
Olen juba mõnda aega abielus olnud. Kui ettepaneku sain, siis mõtlesin kohe, et mida oma perekonnanimega teha. Minu peres on meie perekonnanimi minu isal, emal ja õdedel. Seega kedagi, kes nime edasi viiks, meil ei olegi. Oleks ju tore, kui mu neiupõlvenimi säiliks, mõtlesin.
Tegelikult võtsin siiski mehe perekonnanime. Seda ajendas mind tegema eelkõige kaks aspekti. Esiteks oli mu vana nimi nii levinud. Kui telefoniraamat lahti võtta, siis hõivab see nimi pea ühe lehekülje. Õnneks päris nimekaimu mul ei ole, kuid sama perekonnanimega inimesi võib kohata tõesti igal pool. Isegi mu klassivend oli sama nimega.
Teiseks oli mu vanast nimest suhteliselt raske aru saada. Kuna nime lõpus oli kaks helitut kaashäälikut, siis tihti ei olnud aru saada, mis tähed need on. Pea alati kui oma nime ütlesin, küsiti vastu: Kuidas perekonnanimi oli? Siis pidin tähthaaval ütlema. Telefonis oli alati raskusi, sõna lõpp lihtsalt ei kõlanud õigesti.
Niisiis valisingi mehe perekonnanime. Nimi on sama lühike kui eelmine, kuid paremini hääldatav ja väga omapärane. Sellenimelisi on Eestis vähe. Ja kui ausalt öelda, siis on ikka hea tunne küll end uue nimega esitleda. Siis on ju kõigile selge, et olen vahepeal abiellunud. Kujutan ette, et kui oleksin vana nime jätnud ja kui oleksin kellelegi oma abiellumisest rääkinud, siis oleks kindlasti palju seletamist olnud, et miks ikka mehe nime ei võtnud.
Tegelikult on aga tore, et tänapäeval palju võimalusi on. Mõned on oma neiupõlvenime üle nii uhked (kas või erilisuse pärast), nad on kindlasti õnnelikud, et saavad oma nime endaga lõpuni kaasas kanda. Ja veel toredam on seda mehe nimega täiustada.
