Kahtlemata on pulmad igaühe jaoks unustamatu sündmus! Nii ei erine ka minu oma teistest sugugi. Küll aga kõige eredamad hetked sellest päevast pole sugugi roosamanna vahuse printsessi unelma sarnased, vaid pigem vastupidi!

Et lugu tervik saaks, alustan algusest — ettepanekust:
„Pane see kuradi käsi nüüd taskusse!“, sisistas mulle minu vihast paisuv elukaaslane, pärast seda kui oli tavalisele shopinguretkele riietepoodi otsustanud minuga kaasa tulla, ning entusiastlikult ühte enda poolt valitud inetut pintsakut korduvalt proovida palunud.
Ja kuigi ma juba „keesin“ tema pealetükkivusest, siiski demonstratiivse vihaga ka käe sellesse taskusse toppisin. Sõrmus!

„Kuradi kurat, sa ikka oskad pidu rikkuda! Ma tahtsin sind naiseks paluda ju!“, lausus ta kohe kui ma oma maani vajunud lõuad taas kokku suutsin tõmmata.
„Kas enam siis ei taha?“, olin ma kohmetu suurest piinlikkuse tundest just korraldatud stseeni pärast.
„No kui sa lubad, et enam sa mu kompse mitte kunagi ukse taha ei tõsta, kui me tülli läheme, siis ikka tahaks!“, naeris ta, viidates minu aeg-ajalt välja löövale ebatavaliselt vastikule iseloomule.

3 päeva enne Suurt Päeva:

Oli viimane aeg ära osta joogid meie pulmalauda. Hulgimüügi kaupluses suure korviga ringi kärutades, vajus tema käru käsitoe peale ja teatas, et ta ei jaksa enam! „Mis mõttes ei jaksa enam?
Pulmad on kolme päeva kaugusel, see tuleb ära teha!“, olin ma pisut fustreeritud.
„Ei, ma ei jaksa enam püsti seista!“, ägises ta korvi otsas. Katsusin tema otsaesist — ta oli tulikuum!
Loomulikult majandasin ma sel ja ka järgmistel päevadel üksi kõigega, mis vajas tegemist, ostmist, sõitmist või vedamist. Lisaks ka ravitsesin oma 39,4 palavikus meest.
Ei, palavik polnud kadunud ka meie pulmapäeva hommikuks.

Viimaseid abinõusid tarvitusele võttes otsustas tema, et läheb sauna! Viskab ühe korraliku leili ja on õigeks ajaks õiges kohas, terve nagu purikas! Mõeldud --- aga mitte päris tehtud!

Ma ei räägigi sellest, et ta suutis hilineda fotograafiga kokku lepitud kohta (vähemalt polnud ta enam tulikuum, või noh…oli, aga mitte palavikust ), kus ta mind esimest korda valges kleidis, imeilusana nägi! Ja ka sellest mitte, et tema isamees laulatusele hilines, kuna ta sõi parasjagu kodus kõhtu täis. (Õnneks olid sõrmused meie käes!!!)

Isegi ei plaaninud pikemalt peatuda asjaolul, et kuigi me „paaripanijat“ korduvalt juhendasime oma tulevase ühise perekonnanime hääldusel enne laulatuse algust, suutis ta selle siiski valesti hääldada. (Täpsustuseks olgu öeldud, et võtsin omale mehe nime ja see polnud eestipärane)

Aga eriti eredalt jäi meelde tervitusklaaside kokkulöömine pulmamajja saabudes, ning unustada seda ei lase ka fotojäädvustused, mis pulmaalbumis kenasti oma koha on leidnud: Palavik oli tagasi oma täies hiilguses! Ja seda võis välja lugeda nii tema silmadest, kui üha enam nõrgemaks vajuvast kehast.

Siinkohal tahaksin sooja sõnaga meenutada meie pulmaEMA, kes väga oskuslikult külaliste meelt lahutas, kuni mina oma tuttuue abikaasa kingadesse pool liitrit pulmaviina sisse kallasin ja mööda medikamentide kappe palavikualandajat otsisin.

Siiski — lõpp hea, kõik hea. Pärast pea kahetunnist tohterdamist oli ta uuesti eluvõimeline ja pidu kestis hommikuni!

Kusjuures, huvitav on veel fakt, et kaks aastat järjest, mõlemal pulma-aastapäeval oli tema kehatemperatuur normaalsest oluliselt kõrgemal.

Mine siis võta kinni — pulmapalavik?!