Lõpuks oli soeng peas, nägu korras. Hakkasime perekonnaseisuameti juurde sõitma. Kui külalised saalis olid ja muusika mängima hakkas, tundsin, kuidas me mõlemad peiuga värisesime... Ametniku poole astudes püüdsin vaprat nägu teha, kuid värin paistis kaugele.
Ametliku osa lõppedes siirdusime 45 kilomeetri kaugusele pulmapaika - minu lapsepõlvekoju. Kuna autosid oli palju, tegime enne veel linna peal suuri tiire. Emajõe sillal viskasin mina oma neiupõlve nime sillalt pudeli sees alla vette, nii jäingi ilma oma kaunist ja harvaesinevast nimest - Amor.
Pidu ise kestis, nagu õige eesti pulm ikka, pea nädal aega. Mängisime mänge, tantsisime, sõime-jõime. Oli tõesti tore, eriti toredaks tegid asja külalised, kes muutsid peo peoks! Olen neile kõigile väga tänulik, eriti tänulik olen oma abikaasale, kes mind nii väga armastab ja mulle sellise kauni päeva üldse kinkis. Ka mina armastan teda väga!
