Elas kord üks väike tüdruk, kes kartis väga abielluda. Mis siis, kui tal ei vea mehe valikul? Ema rääkis kui õnnelik ta on, et isa leidis. Veel teadis tüdruk, et nad abiellusid perekonnaseisuametis. Väike pea pani kaks asja kokku ja arvas aastaid, et abiellumine käib nii — tuleb valida üks päev, kui sa tunned, et sul veab ja minna perekonnaseisuametisse.Millegi pärast on seal kindlasti hämar teatri moodi saal ja saalis istuvad mehed. Naine peab ringi vaatama, mehe välja valima ja siis koju tooma.  Kui väga võiks üks väike tüdruk sellist päeva oodata?

Igatahes kasvas ta tasapisi suuremaks ja siis ühel kaunil suvehommikul oli käes tema kord abielluda. Ta oli väiksena armastanud printsesse ja riidepuul oli ootamas tuhmroosa pihiku ja valge kroogitud seelikuga printsessile kohane kleit, mida kaunistasid ploomimahlakarva roosid. Ta aias kasvas kolme värvi ploome ja seetõttu polnud nimetus “ploomikarva” sugugi piisavalt täpne.

Peaaegu 20 aastat hiljem…

Pulmapäeva hommikud on ilmselt kõikidele pruutidele ärevad, mind tegi ärevaks eelkõige see, et pidime fotograafiga eelmisel õhtul leppima kokku veel vaid selle, kas pildistamine toimub sees või väljas. Fotograaf aga lihtsalt ei võtnud vastu. Oli varajane paleoliitikum ja me olime kasutanud suhtlemiseks lihtsalt mobiile, ma ei saanud tweetida ega müksata. 

Istusin juuksuritoolis ja kasutasin veel vanamoelisemat võimalust ja helistasin lauateletonile ajalehetoimetusse, kus ta töötas. Sekretär vastas, et kogu tema fotovarustus koos läppari ja mobiiliga varastati mõned päevad tagasi autost lihtsalt ära. Isegi kui mul oleks õnnestunud fotograaf kätte saada, poleks meil temaga suuremat peale hakata olnud. Peegli ees stressavate kõnede tegemine mõjub kummastavalt. Nähes, kuidas see näole mõjub ei olnud ma suuteline kulmu kortsutama. Minu kahjutunne jäi sekretäril ilmselt hoomamata, sest “öelge, et mul on kahju ja me proovime kellegi teise leida” kõlas selgelt liiga optimistlikult. 
Ja õnneks leiduski Haapsalus, kus pulmad toimusid, siiski ka kohalik aseaine ja jäin kerge kõhklusega ootama, mis sellest kõigest välja tuleb. 

Vahepeal olid meikar ja juuksur hakkama saanud parema mina loomisega. See olin ikka mina, aga versioon, 2.1. Tõenäosus, et peigmees ära jookseks, kahanes mitme punkti võrra. Mu jume oli hoolimata närivast ärevusest suviselt pruun ja ühtlane, silmad säravad ja tagasihoidlikku ülespandud soengut oli kroonimas lihtne väikeste valgete kivikestega diadeemihakatis.  Kui ma olen närvis, siis ma naeratan, sellel päeval said mu näolihased terve aasta koormuse korraga kätte…

Registreerimine ja pidu toimusid kaugel me kodulinnast ja teekond algas tanklast. Meie kõrval tankis üks vanapaar oma päevinäinud Opelit. Oli väga soe tunne, kui  naine mulle naeratas ja ilusat päeva soovis. Väga lootust andvalt mõjus ka see, et kui mees peale tankimist autosse istus, ei saanud ta naise käest tohlakat, et valesti tankis, vaid hoopis väikse põsemusi. On võimalik, et äratasime neis oma kunagise pulmapäeva mälestusi.

Pulmapeo paigas aitas peig mu korseti kinni nöörida. Meie käsutuses oli juba päeval sviit otse peo paigas ja kui ma olen täies purjes, tuhisesime seeliku kahisedes läbi saali, kuhu me järgmine kord siseneme juba abikaasadena. Ma naudin seda vaikust ja rahu, mis seal enne külaliste saabumist on ja siis me olimegi valmis kohtuma tundmatuga. Seda sõna otseses mõttes, sest fotograaf oli absoluutselt tundmatu. 

Kõik sujub, me poseerisime kombekalt siin ja seal, nii ja naapidi, oma just saabunud vintage pulma Jaguaris ja ilma. Mõni hetk enne registreerimisele sõitu hakkas tibutama õrna vihma. Juba mitu nädalat oli olnud kuumalaine ja kuiv, ka saime pärast teada, et sadas ainult Haapsalus, ei kusagil mujal Eestis ja ainult selle tunni, sadu lõppes mõni minut peale registreerimist.  Otsustasime uskuda, et vihm on seega hea enne. Eriti kuna mu sünnipäeva ajal kõrbes reisil olles hakkas samuti sadama ja beduiinid kinkisid mulle selle eest pudeli Fantat.  Tänu vihmale saime me kõige armsamad pildid meist, koos kudrutamas vihmavarju all. Ei mingit poseerimist ega kramplikult kaamerasse naeratamist, lihtsalt meie jalutamas alleel, ühe suure vihmavarju all. You can stand under my umbrella, ella, ella…

Tennesseed laastas sellel päeval torm, Maltal kohtus Ceslink ja käes oligi aeg meie väikse maailma tähtsaks sammuks.Need sammud toimusid Haapsalu Piiskopilinnuse väravatornis, mis oli just renoveeritud. See on väike paekivikoobas, mida ehtisid tol päeval kümned ja kümned väiksed ning suured küünlad koos laiali puistatud roosi õielehtedega.
Me teadsime kindlalt, et me tahame abielluda kusagil mujal kui seda on “perbüroo”. Kirik polnud ka variant, sest me oleme ateistid, ei oleks olnud mõeldav, et me kirikliku laulatuse nimel hakkaks võltsvagadeks. Ma kartsin, et hetkel, kui ma peaks ebaminulikult valges kleidis oma isa käevangus altari ette sammuma, neelaks maapind mind endasse. Või vähemalt ma ise tunneks ennast nagu petis. Soovitud koopa registreerimise nimel tuli meil mitu korda Haapsalu vahet sõita, ka lilled ja kommikarp käes, et ametnikud nõusse saada. Me mehega olime järjepidevad, lilled ilmselt kaunid ja kommid magusad, me saime, mis soovisime!

Saan rääkida vaid enda eest, et sisse astudes pidi mul hing kinni jääma. Sarkastiline osa minust pigistab nüüd korraks silmad kinni ja romantik pääseb valla, sest registreerimine on tahes tahtmata üks asi, kus armastust täis jutust on raske mööda hiilida. Me sammusime koos registreerija ette, koobas kõige lähedasemaid sõpru ja perekonda täis, küünlad, elus viiuldajad ja roosid, me olime nagu teises maailmas. Kallima käsi kõvasti peos, esivanemate kullast meisterdatud sõrmused laual meid ootamas.

Registreerija jutust ei mäleta ma midagi, absoluutselt mitte midagi. Ma tegelesin kivide, küünalde, rooside loendamisega. Ja tuletasin endale aeg ajalt meelde, et kasulik on hingata. Üks hetk jäi mul enda kõrvalt aega heita pilk kõrvale, mu Eesti Mees oli märgade silmadega! Asi ei saanud ju olla minus, sest ta oli ise mulle kihlasõrmuse kinkides ettepaneku teinud, täiesti vabatahtlikult! Ja täna olin ma eriti ilus veel pealekauba. Tõusin kikivarvuli ja suudlesin teda spontaanselt. Et ma ise ei nakatust jätkasin ruttu kivide loendamist, 21, 22, 23..
Me hääled olid kergelt närvilised, kui me teineteisele “JAH” ütlesime. Me käed värisesid, kui üksteisele sõrmuseid sõrme panime.Me naeratasime siiralt, enne kui oli aeg abikaasadena esimene suudlus vahetada.

Olles seaduslikult mees ja naine, oli pingelised ajad selleks päevaks möödas. Kõik sujus lõbusalt ja õige varsti saigi sellest päevast ajalugu. päev, millest rääkida kahele väiksele kraagele, kes mõned aastad hiljem meie dünaamilist duot täiendama saabusid. Tänu nendele oskame me eriti hinnata hetki kahekesi.  

Abielu ei ole ju ainult see üks päev, palju rohkem loeb, mis tuleb kogu ülejäänud elu. On iseenesest mõistetav, et tuleb tülisid ja mõõnu, aga kui selle inimese lähedus on peale tormi endiselt sama soojendav, kui sellel päeval seal koopas, on asjal  jumet. Kõige rohkem ma mäletangi just seda, kuidas me üksteisest käest hoidsime, sama moodi kinnitame me ka kõik need aastad hiljem igapäeva virrvarri keskel teineteisele, et vastus on endiselt “JAH”.