Naine kurdab: tahaksin väga abielluda, aga mees ei tee ettepanekut

Oleme koos juba natuke üle 10 aasta. Selle aja jooksul pole mees abieluettepanekut teinud, pole isegi rääkinud abiellumisest, pulmadest, sõrmustest või ükskõik millest muust, mis vihjaks sellele, et ta tahaks kogu oma ülejäänud elu koos minuga veeta.

Ka minu jaoks ei ole siiani kõik eelpoolnimetatud asjad olulised olnud ja seetõttu ei ole ka ise teemat üles võtnud. Olen alati mõelnud, et koos ollakse armastusest ja mingid sõrmused ja paberid ei näita mitte midagi. Kindel on see, et lahkuminekut need küll ära ei hoia, seega milleks üldse vaeva näha…

Vanemate ja teiste sugulaste järelepärimistele oleme siiani naerdes vastanud, et aega on selle kiire asjaga ning “tark ei torma” ning teemast sujuvalt ja kiiresti üle läinud. Ka sellest ei ole ma varem suuremat numbrit teinud, vanemad ju ikka nokivad ja üsna ükskõik ju, mis me neile vastame.

Kuid nüüd, kui varsti hakkab täis tiksuma juba üheteistkümnes kooseluaasta, viies ühise pangalaenuaasta, poja seitsmes eluaasta ning paari kuu pärast sünnib ka teine ühine laps, olen ma järjest rohkem hakanud mõtlema sellele, miks ei ole mu elukaaslane ja laste isa siiani seda žesti veel teinud ning mind endale ametlikuks abikaasaks palunud.

Kas ta ei taha minuga abielluda? Kas ta ei taha kogu ülejäänud elu koos veeta? Kas ta tahab tegelikult veel ringi vaadata ning pelgab end lõplikult siduda? Või kardab ta hoopis, et mina ütlen ei?

Ei teagi nüüd, mida edasi teha. Kas ma peaksin teema ise üles võtma, et ta saaks teada, mida ma tegelikult mõtlen? Samas on ise abieluettepaneku tegemine või selle palumine minu meelest täielik romantikatapp — nii vähe või palju, kui ma sellele teemale mõelnud olen, olen unistanud, et mees tuleb ja teeb ise korralikult abieluettepaneku. Ei pea põlvili laskuma ega tuba punaste roosidega täitma, lihtsalt küsimusest: kas tuled mulle naiseks? piisaks mulle täiesti.

Meil on juba vanust ka üksjagu, ei ole me enam päris esimeses nooruses ning mulle on hakanud järjest olulisemaks muutuma stabiilsus, kindel ja rahulik elurütm ning teadmine, et ma saan tema peale loota. Kuna ettepanekut ei tule ega tule, ei ole ma enam väga kindel, kas see lootuse asi ikka on õigustatud. Kui ta ei kavatsegi kunagi mulle sõrmust kinkida, oleks mul nüüd viimane aeg jalga lasta ja leida enda kõrvale keegi, kes ei pelga end lõplikult siduda.

Niisiis, andke palun nõu — kuidas teha selgeks, miks mees pole siiani ettepanekut teinud ja kas ta üldse kunagi kavatseb seda teha? 

Loe veel: Kuus valusat, kuid kahjuks tõest põhjust, miks sa veel abielus pole