Kas te tõepoolest usute seda? Paar nädalat tagasi kirjutasin sellest, kas naised peaksid abielludes nime vahetama ning millised küsimused tavaliselt selle otsuse juures vaevavad. Palusin ka lugejatel oma arvamust avaldada ning tõdesin hämmeldunult, et on olemas naised, kes tõsimeeli usuvad oma identiteedi hääbumisse, kui otsustavad kallima nime kanda.

See jutt ei ole mõeldud nimevahetuse propageerimiseks, üldsegi mitte. On täiesti igaühe vaba valik, mida abielludes on neiupõlvenimega ette võtta. Paljusid paeluvad traditsioonid, mõni on sidekriipsu-usku, teine tahaks hoopis mehele enda nime anda. Võimalusi on palju. Seda imelikum tundub seltskond, kes kuulutab, et naisest saab mehe nime kandes suvaline proua Olen Mehe Omand.

Ma ei nimetaks seda isegi feminismiks, kuna feminist väärtustab naise iseseisvust ja valikuvõimalusi. Kuid inimene, kes arvab, et abikaasa ja laste nime kandev naine on seetõttu oma isiksuse kaotanud ja elab vaid pere teeni(nda)miseks, peab küll omama ääretult madalat enesehinnangut.

Kui ma olen oma erialal hinnatud professionaal, kas mul on siis korraga vähem tööd ja vastavaid oskusi, kui kannan mehe nime? Kas teine perekonnanimi viib senised saavutused ja sõbrad? Kui inimene ei suuda uut nime kandes enam endisel rajal jätkata, siis on päris kindlasti asi kinni ikka naises endas, mitte nimevahetuses.

Vähe ei ole ka perekondi, kus mees otsustab naise nime kasuks. Kas sellisel juhul saab temast härra Olen Naise Omand?

Eestis on küllalt näiteid edukatest naistest, kes nime vahetades sugugi vähem edukad pole. Täpselt samamoodi on ka toredaid perekondi, kes kannavad erinevaid nimesid ning on kokkuhoidvamad kui enamik meist. Seega ei ole nimi küll see mõjufaktor, mis inimese iseseisvust kuidagi mõjutama peaks, alustuseks tuleks ikka vastu oma peakest koputada.