“P***e saadan ma su nagunii!” ehk lustakas lugu ootamatust tutvusest ja veel ootamatumast kihlumisest
Igal lool on algus ja kui rääkida kõige ebatõenäolisemast algusest, siis siinkohal on just sellega tegu.
Et kõik ausalt ära rääkida, tuleks alustada sellest, et vanust oli mul siis veel 32 ning perekond ja sõbrad juba üsnagi mures minu meessuhete pärast. „Kell tiksub” ja kõik muud jutud sinna juurde… Võtsin kogu seda suhetekompotti, kui eluga kaasnevat nähtust mis võib olla aga tingimata ei pea olema. Niisiis sokutatigi igal võimalusel minuga ühte seltskonda erinevaid meessoost kodanikke, kes võiks sobida ja kelle ma reeglina kiirelt välja praakisin. Jah, olin üks neist kolmekümnendates naistest, kellel oli iseendaga toimetuleku võime keskmisest parem ja mingit vajadust enda aheldamiseks suhetega justkui polnud. Ja selle kõigega kaasnev kõrge enesehinnang ning ülikõrgele seatud latt isastele ülehüppamiseks. „Alt-lati-Matisid” sai ikka aegajalt enda ümber rüselemas nähtud, kuid ei iial kedagi sellist….
Kohtusin oma abikaasaga aasta tagasi oma venna juures, nemad olid töökaaslased, minu jaoks oli see mees esimest korda vaateväljas. Olin just soetanud omale uue auto ja otsustasime vaiksetviisi vana kombe kohaselt liigud maha pidada. Väike saun ja sašlõkk ja siis muidugi üks kontvõõras seltskonnas, kelle seekord oli mu armas vend oli omale „juhuslikult” külla kutsunud.
Kui oma tulevasele abikaasale esimest korda otsa vaatasin, siis mõtlesin kohe, et „välistatud!” Pikk ja kondine, nagu aafrika näljahädaline. Vaata, kust otsast tahad — ei ole minu maitse. Minu mehel võiks ikka liha ka natuke luudel olla!
Ma pole kunagi kuulus olnud oma taktitunde poolest ja loomulikult ütlesin sellele mehele kohe, mida ma taemast ja ta kondisest kujust arvan. Mida õhtu edasi, seda enam mul eriarvamusi tekkis. Tema enesekeskne, kuigi mitte pahatahtlik käitumine muutis ta seltskonnas talutavaks aga kindlasti mitte atraktiivseks. Mõned killud tundusid, kui ennekuulmatu „huumor.”
„Sa oled peast ikka täitsa laps!” pahandasin ühel hetkel.
„Ja mis siis, ma jäängi elu lõpuni lapseks” teatas mees mulle vastu, justkui teda ei kõigutaks, mis ma temast arvan. No ja miks pidigi, me ju alles kohtusime ja mina olin see, kes koheselt arvamust avaldama hakkas, ilma igasuguse viisakuseta.
Ei ole võimalik, mõtlesin endamisi. Justkui sellest lapseks jäämise jutust oleks veel vähe olnud, teatas ta mulle järgnenud vestluse käigus: „Keegi peab su ükskord paika panema!”
„No sina oled see eriline panija!” Ei jäänud ma vastust võlgu. Tundes ennast, oli see tõeline naerukoht.
Vastu hommikut, kui olime juba teataval määral üksteist taluma hakanud, oli kord ebaviisakusteks tema käes. Südamerahus tegi ta mulle selgeks, et teda tegelikult ei huvita, milline inimene ma olen.
„Vastik egotsentrik!” Vihastasin ta peale nii, et marssisin majast välja oma magamiskohta ja tegin näo, et mängult mind enam ei huvita. Ja tegelikult ka ei huvitanud. Minu ilusa hommikuune rikkus välljast kostev tümakas. No mida! Kannatasin, kuni lõpuks sain laiskusest võitu ja marssisin bravuurikalt üle õue, et teha selgeks müra allikas, mis mu und segas.
Miks mind ei üllatanud, et jälle oli „see mees” oli asja taga. Häiriv muusika tuli tema bussist ja loomulikult ei olnud ta veel magama jõudnud — veel üks miinus! Niisiis marssisin oma pühas vihas tema bussi juurde ja tirisin automakil paneeli eest ära. Lisaks kostitasin teda paari mahlaka fraasiga tema ebaterve mõistuse kohta.
Pärast hommikukohvi pakkisin oma kola ja läksin koju. Nii palju tööd oli aias ees ootamas, et ei olnudki aega mõelda juhtunu peale, eriti veel selle mehe peale, kes mind seitse korda vihastanud oli.
Laamendasime emaga aias, kui ühekorra muruniiduk otsad andis. Lihtsalt hakkas tossu välja ajama. Mis seal ikka, niiduk auto peale ja venna juurde sõit — tehnika mees nagu ta on, ikka aitab meid, rumalaid naisi, kellel hakkamist on rohkem kui mõistust, eriti tehnikaküsimustes.
Ja „see mees” oli ikka veel seal. Esimese hooga ignoreerisin teda, siis vahetasime paar viisakust ja lõpuks otsustasime niikaua kalale minna, kui mu vennas muruniidukile jälle eluvaimu sisse puhub.
Järgmine päev juhtus nii, et minu tulevane oli töömaal sealkandis, kus mu niinimetatud linnakodu asub. Ta tegi asja ja astus läbi mu juurest — pani laesiinid möödaminnes paika ja nätas ennast justkui asjalikust küljest. Tegi veel ettepaneku, et kas ma temaga koos väiksele reisile ei tahaks tulla nädalalõpus, neil nimelt sõpradega väike Palanga trip plaanis. Lubasin mõelda asja üle ja palusin tal mitte liigselt lootust hellitada.
Aega ju iseenesest oli, ainus põhjus keeldumiseks võis olla laiskus. Otsustasin minna. Ülejäänud seltskond läks bussiga ees ära ja kuna ma lõpetasin oma töö veidi hiljem, jäi jutt nii, et lähme minu autoga järgi. Ja kui asjalood olid juba nii, siis ei peljanud ma suurt midagi. Kui mulle ei meeldi või midagi üle viskab, siis võtan lihtsalt auto ja tulen tagasi — küll sellele tüübile koht bussis leitakse. Ja kui ei leita — tulgu või jala! Võõras mure.
Teel olles pildusin jälle sõnu, mida hiljem sööma pidin. „P***e saadan ma su nagunii!” olid minu kuldsed sõnad temale, mida mulle siiani meenutatakse.
Niisiis — nädal pärast meie tutvust Palangal, nautisime kahekesi õhtusööki ja lobisesime niisama maast ja ilmast. Ülejäänud seltskond oli terve päeva ringreisil ja meie otsustasine lihtsalt randa minna ja niisama logeleda. Puhkus ikkagi ju!
Olime juba enam-vähem omavahel läbi saama hakanud. Niisama naljaga pooleks tuli külma õlle kõrvale jutuks abielu ja kõik sellega kaasas käiv. Mees küsis mu käest üsna ootamatult, et tuled sa mulle naiseks? Maigutasin natuke ja ütlesin „jah!” Kergelt naljakas tunne oli, arvestades kõiki asjaolusid. Senine „huvitav” omavaheline läbisaamine, vähene tutvus ja intiimse läheduse puudumine — mitte ükski neist asjaoludest ei kõlanud pooltargumendina. Naersin tema üle veel, et „kuule, mis siis saab, kui hiljem selgub, et sa oled voodis täielik katastroof! Siis olen saanud põrsa kotis ja haledalt petta veel pealekauba!”
Nali naljaks, aga otsustasime, et kohtume esmaspäeval ja räägime sellest uuesti, selge peaga.
Minu jaoks oli kogu lugu üks suur huumor. No vabandage väga! Mulle on enne nii mõnigi abieluettepanek tehtud, kuid selleks on olnud alati omakasupüüdlik põhjus — suhe hakkab käest libisema ja siis tuleb mehepoja poolt üliinimlik ponnistus, et mind veel kinni hoida. See lugu siin aga ei kõlanud kuskilt otsast loogilisena. Elu on näidanud, et kui mees abielu ettepaneku teeb, siis peab olema mängus räige omakasu.
Igal juhul oli minu tulevane abikaasa esmaspäeva õhtul mul ukse taga. Pikad valged roosid ja…. noh, ma mõtlesin ka, et kui ta juba tuleb, siis tervitan teda tema lemmiksöögiga. Tegin kartulisalatit, mis kukkus välja ülihea. Mitte, et ma oleks pugeda tahtnud — polnud otseselt põhjust, kuid edeva inimesena meeldib mulle ikka aegajalt demonstreerida oma kulinaarset võimekust.
Väike õhtusöök, viisakuste vahetamised ja siis hakkasime rääkima. Ülitõsiselt. Arutasime, millisena me oma elu näeme, millised tõekspidamised meil on ja kuidas me suhtume laste kasvatamisesse. Õhtul kell viis hakkasime arutama ja öösel kell kaks küsis mees mu käest juba tuttava küsimuse: „Kas sa siis tuled mulle naiseks?”
„Jah!”
Ja siis ta võttis taskust välja kõige ilusama kullast sõrmuse ja pani mulle sõrme. Just sellise, millest ma unistanud olen — eks on ka mul olnud omaette olles nõrkushetki asjade üle mõtlemiseks.
See ettepanek ja see hetk. Kõik oli nii õige ja lihtne. Ilma igasuguse põhjuseta, üleni aus. Kui varasemalt on abielu ettepanek tekitanud minus tunde „tallad, päästke tagumik” siis nüüd läks see otse südamesse. Ei olnud tunda omakasu kibedat hõngu ega võltsi leppimist. See hetk oli nii ilus, et ma ei mäletagi ühtegi teist sellist. Ma arvan, et mu tulevane abikaasa ei märganud seda, kuid mul läksid silmad niiskeks olles selles hetkes. Kallistasin teda nii südamest, kui ma seda pole kunagi teinud. Armastusega ja ausalt.
Ja isegi sel ööl olime me lihtsalt üksteise jaoks olemas, ilma et oleksime järgi andnud soovile teada saada, kuidas meie vahel intiimne suhtlemine välja võiks näha. See kõik tuli hiljem, nii naljakalt loomulikult, nagu oleks koguaeg nii olnud.
Ja sellest hetkest alates pidime lugematul hulgal kuulma oma sõprade, sugulaste, vanemate ja niisama pealtvaatajate küsimusi, kommentaare ja nõuandeid. Ja neid kõiki stiilis „kas te ikka teate, mida te teete,” „ olete te ikka kindlad,” „olge ikka natuke aega niisma koos.” Nii mõnestki kommentaarist õhkus väikestsorti ussi ja ilmselgelt oli aru saada, et tänapäeva maailmas ei ole sedasorti käitumine halli massi mõistuse jaoks aktsepteeritav.
Kuu aega hiljem viisime avaldused sisse ja vähem kui kolm kuud pärast meie tutvumist andsime üksteisele tõotuse olla koos nii heas, kui halvas.
Meie pulmapäev oli aasta kõige ilusam päev. Sügis — minu lemmik aastaaeg. Ilus, kuldne ja päikeseline. Muigasime abikaasaga, et see on üks hea päev, kus saame üksteist avalikult musitada nii palju, kui hing ihkab. Meie sooja pea ja hulluse tunnistajaks tuli ligemale seitsekümmend külalist. Sajandi parima peo pidasime maha ühes vanas mõisahoones. Külalised, nii minu kui tema poolt olid suuremas osas üksteise jaoks võõrad. Mille üle aga imestati — nii kui rahvas pulmamajja sai, oldi nagu üks pere. Viimased tantsud tehti järgmisel hommikul kell kümme, siis kui osad peolised ärkasid ja ennast koduteele asutama hakkasid.
Tõenäoliselt oli meie pulmas olemas juba üks kontvõõras. Tema olemasolust ei olnud meil veel aimugi, ega ka kellelgi teisel. Kõik teadsid ja tundsid mind ju kui põhimõttelist lastevastast. Reeglina ma oma seisukohtade tagamaid ei vaevunud selgitama. Mis sa ikka mõistmatutele räägid… Kui me kuu aega hiljem sõna lahti lasime, et on oodata uut ilma kodanikku, siis ristiti meid juba topeltsegasteks.
„Hullud!” kuuleme me siiani kommentaare.
Jah, me oleme hullud ja tänaseks üle elanud ka juba raskusi, mille tulemuseks ilma abieluta oleks olnud raudselt üksteisega hüvastijätt. Abielu on päästnud meie armastuse ja raskused on selle veel tugevamaks muutnud. Ja tegelikult ei ole ju vahet, kas abielluda pärast 10 aastat kooselu või võtta vastu abieluettepanek nädal peale tutvust. Kui tunne on õige, siis ei ole ju vahet.
Olgu — tegelikult ikka on väike vahe küll.
Üks meie pulmakülaline näiteks, on kümme aastat oma elukaaslase ja laste emaga koos tiksunud. Küsisin tema käest kuu aega tagasi, kas tema oleks valmis täna, peale nii pikka tutvust oma naisega abielluma. Ta ütles kindla „EI.”
Võibolla me ei olegi nii hullud. Ehk oleme just meie terve mõistuse juures, et nautida oma õnne ilma igasuguste „agadeta,” ausalt, algusest peale?
Muuseas, meie pisikese ilmaime sünniajaks on tohtrid pakkunud 07.07 ja kuu lõpus saab meie tutvuse esimesest hetkest aasta. Üks imeline ja teguderohke aasta, mis on muutnud meie mõlema elu päikeselisemaks, kui see enne oli. Tsiteerides laulusõnu „elu on ilus, kui su kõrval on keegi.”
