Aga kust võtta raha kõrvale panemiseks, kui igal kuul oli maksta üür, kommunaalid ja muu eluks vajalik — pärast söögi ja bensiini ostmist jäi mel n-ö meelelahutuse, eluks vajalike esemete ja riiete jaoks kummalgi vaid 100-200 eurot kätte. Mina aga teadsin, et ma tahan korralikke pulmi — mu õel olid suured pulmad, mu sõbrannadel on olnud uhked pulmad ja mingisugune vaikne salajane registreerimine ei ole mitte mingi pulm!

Järjekordse arutelu käigus ütles Tanel, et tal on küll veidi raha kõrvale pandud, kuid ta on mõelnud selle kunagi ühisesse koju suunata. Kui ma uurisin, milline see summa on, sain tõelise üllatuse osaliseks, sest õigupoolest istus mu kihlatu tõelise varanduse otsas. Püüdsin teda veenda, et kodu jaoks võib alati raha juurde koguda, aga praegu on meie järgmine samm ju pulmad! Ta punnis vastu, et mitte mingil juhul pole ta seda raha kogunud selleks, et pisut torti süüa ja tantsu lüüa. Sellest tõusis meeletu tüli, sest ma ei suutnud uskuda, et meie PULMAD oleks tema jaoks vaid tordisöömine ja tantsimine.

"Kas sa siis ei taha ilusat kodu," imestas Tanel. "Tahan, aga enne peame me pulmad pidama!" olin mina vastu. Olin nii solvunud ja ärritunud ja nii möödusid meie kihluse esimesed kuud nõmeda pinge all. Nüüdseks olen pisut maha rahunenud ja Tanelgi tegi ettepaneku, et kui ma lepiks veidi tagasihoidlikema pulmadega, siis võib ta sinna oma raha veidi suunata. Mõte tagasihoidlikest pulmadest ei eruta mind, aga ma saan aru, et see on ju TEMA raha. Me ei ole siiani planeerimist alustanud, sest ei teagi ju eelarvet öelda nüüd.

Kas ma olen hull ja nõme nõid, kui eeldan, et tema meie pulmad kinni maksab? Kas siis teile ei teeks haiget, kui selguks, et pulmad on olulised vaid teile ja mitte teie mehele? Ma kohe ei tea, mida ette võtta...