Poissmehed pärapõrgus

Oehhh… Raske, kui lühikese ajaga satub ligistikku mitu poissmeesteõhtut. Kui pole ühest veel toibuda jõudnud — ja teine juba peale tulemas… Et just oli möödunud üks poissmeesteõhtu, mis rahaliselt ja füüsiliselt parajalt koormavaks osutus, siis oli meie sõpruskond tõsise probleemi ees — mida võtta ette suve alguses toimuvate pulmade eel.

Viimaks otsustati, et kuna pundis on piisavalt helgeid päid ja fantaasiarikkaid inimesi, siis korraldame järgmise poissmeesteõhtu ise. Teemaks valisime „Värske õhk ja metsik loodus“.

Kuna peigmees oma olemuselt oli vabameelne, lõbus, sportlik ja ekstreemsusi armastav, siis sai otsuseks pakkuda talle midagi, mis jääks mõnusaks mälestuseks „vanadest headest aegadest“. Sest kes teab — ontliku abielumehena ei pruugi tal enam selliseid võimalusi avaneda. Või kui avanevadki, siis peab ikkagi mõtlema ka perele ja kaasale.

Ajutöö tulemusel sai kokku pandud üks seiklusrikas päev, mis algas maasturite võidusõiduga. Ringi paarutati nii karjäärides kui metsateedel, kividel, liival, mudas… Paaritunnise treti järel olid porised nii masinad kui mehed, rassimisest väsinud ilmed näol.

Finish oli põhjarannikul väikeses sadamakülas, kus kõik osalejad hüppasid liival ootavatele jettidele ja üle lainete tuhisedes kihutati väikese saarekese poole silmapiiril. Nagu maasturisõidu puhul võisteldi, kes suudab osavamalt liikuda, siis nüüd oli eesmärgiks kõige kiiremini saarele jõudmine. Mõnigi arvestas lainet valesti ja lendas jetilt mere märga sülelusse.

Saare rannal ootasid juba tuttavad tüdrukud koos jookide ja söökidega. Ent enne veel, kui joomapidu algas, oli kõigil võimalik veel sukelduma minna. Loomulikult kaine peaga. Enamus haaras võimalusest kinni ning saare lähedal uppunud laevavrakil kolamine pakkus kordumatuid elamusi kindlasti paljudele.

Alkoholikogused olid üldse mõõdukad sel peol — pigem pandi põhirõhk just üritusele, seiklusele ja põnevusele. Mida jagus ka saarel olles — erinevad maastikumängud ja võistlused haarasid kogu seltskonda.

Alles öö saabudes koguneti lõkke ümber ning laulu ja napsutamise saatel jõuti uue päeva hakule. Südaööl lendas taevasse võimas saluut, mis sümboliseeris peigmehe viimase vaba päeva lõppu. Poiss oli igal juhul üle mõistuse rõõmus ja õnnelik selle üle.

Hommik saabus igaühele omamoodi — kes istus veel lõkke ääres, kes vedeles rannaliival mõne kena näkineiu kaisus, kes üritas ujudes värskust saada, kes magas tekihunniku all lõdisedes.

Ent ilusaim vaatepilt oli näha päikesetõusul peigmeest rannakivil istumas ning härda näoga telefoni teel oma kallimaga rääkimas. Poiss ei teinud öösel lollusi — ning tema siiras rõõm oma tulevase abikaasaga rääkimise üle nakatas ka teisi mõnusasse laulatuse-eelsesse tujusse.