On naisi, kes väidavad, et nad ei soovi meest ning veel vähem abielluda ja lapsi saada. Mõni võib seda isegi uskuda, kuid mina ei usu. Ikka tahavad kõik naised abielluda, isegi kui nad seda endale ega teistele tunnistada ei taha.

Ka mina soovin abielluda. Ideaalis oleks muidugi ka abielus sündinud laps, kuid laps on minul juba olemas. Nüüdseks olen ka kihlatud. Oleme mehega arutanud, millised pulmad välja peaks nägema ja oleme jõudnud otsusele, et keegi ei peaks ennast võlgu abielluma. Nagu iga inimene teab, on pulmad väga kallis lõbu, isegi kui lihtsalt tagasihoidlikult registreerida. Mina isiklikult sooviks muidugi suuri, uhkeid pulmi, kuid kui ei ole võimalik, siis ei ole võimalik. Seega on plaanis registreerida, muidugi pulmakleidis ja mõne lähedase inimese juuresolekul hiljem hiljem pidada maha ka korralik pulmapidu.

Ma ei arva, et inimesed peaksid pulmadele väga palju kulutama. Muidugi tuleb teha vajaminevad kulutused - sõrmused, passid jne, kuid hakata raha kulutama hiiglaslikule pulmatordile või hobustele vankri ees - see on minu jaoks täielik liialdus. Selline võib olla jah unistuste pulm, kuid kui rahakott ei võimalda, siis ei tohiks ikka nii suuri kulutusi teha. Kui aga rahakott on suur ja lai, siis loomulikult.

Vahel läheb abiellumise isu ära, kui hakkan mõtlema, kui vähesed paarid kokku jäävad ja ei lahuta. On ju nii, et enamus paare lahutavad juba esimese kümne aasta jooksul. Mina sooviks siiski olla alati koos selle mehega, kellega ma abiellun, kuid garantiid ei saa ju minagi anda. Kunagi ei tea, mis tulevikus juhtuma hakkab. Kui ma ka lahutaks, siis teist korda ma kindlasti abielluma ei hakkaks.