Pruudiloori ajalugu: mida see valge peaehe sümboliseerib ja miks pruudil seda vaja on?

 (1)
Pruudiloori ajalugu: mida see valge peaehe sümboliseerib ja miks pruudil seda vaja on?
Photo by Anna Utochkina on Unsplash

Pruudiloori algupära kohta on tehtud mitmeid oletusi. Kõige levinuma uskumuse kohaselt pidi pruudiloor varjama mõrsja ilu kurjade vaimude eest, kes tahtnuks teda röövida. Teise arvamuse kohaselt kaitses loor pruuti juhusliku kurja silma eest, mis võinuks abielu nurjata.

Pruudiloor on nii Euroopa kui Eesti kultuuriruumi tulnud kirikliku laulatuse sümbolina. Ilmalikul registreerimisel ei ole selle aksessuaari kandmine kunagi olnud kohustuslik. Valget pruudiloori kandis esimesena Napoleon III naine, ning temast võtsid eeskuju ka teised pruudid. Pruudiloor sümboliseerib eelkõige staatuse muutumist. Üks kord elus kantav valge loor pidi olema tervise ja puhtuse sümbol. Valge on rõõmu värv, mis märgib ühteaegu lõppu ja algust. Seda tähendust kinnitab ka tänapäevani kasutuses olev valge lõpukleit või kooli lõpetamisel kantav valge pluus.

Loorid maailmas
Loori, mida varasemalt nimetati leieriks, hakkasid moekamad pruudid Eestis kandma juba 19. sajandi lõpus. Kuigi pulmarõivas oli sel ajal enamsti musta värvi, oli mõrsjaloor ikkagi valge ja valmistatud peenest siiditüllist.

Loorimood on tihedalt seotud ühiskonnas ja moemaailmas toimuvaga. Kahekümnenda sajandi vahetusest kuni neljakümnendateni olid loorid kuninglikult pikad või vähemasti maani, valmistatud siidtüllist, peenvillasest, gaasist. Tõeline romantikapalang lahvatas aga pärast sõda tänu kuulsa prantsuse meokunstniku Christian Diori propageeritud liivakella siluetile, mis 50ndateks oli vallutanud terve maailma. Koos sellega levis ka uudne materjal, jäik nailon. Enamik tolleaegseid pruute oli nagu ühest vormist välja lastud, kandes luupekseteni ulatuvaid nailonpitsist või organdiist krinoliinseelikuid ning nailontüllist lühikesi kaharaid loore.

Seotud lood:

Loorid Eestis
Eestis oli mõrsjaloor sel aastakümnel põlu all. Kuuekümnendate protestiajastul oli loor üldisest moejoonest lähtuvalt väga lühike, kattes vaid peanupu. Pruudiloor taastas oma kuningliku pikkuse uuesti seitsmekümnendatel. Kaheksakümnendatel kaunistati enamasti pikka pruudi loori kunstlillekeste ja pärlitega ja väga moes olid pitsist loorid. Üheksakümnendatel olid popid lisandid looririidest roosid. Kuna aga 90ndad oli Eestis hoogne vabade kooselude aeg, siis oli loorikandjaid üsna vähe. Levinud oli veel uskumus, et loorikandja võib olla vaid noor neiu, kes pole veel lapsi ilmale toonud. Printsessiajastu loorimoes tuli tagasi 21 sajandivahetusega — loor oli väga ihaldatud peaehe pulmas, sest sai ju seda kanda vaid üks kord elus.

Emalt tütrele
Loori on erinvalt pruutkleidist on läbi aegade tohtinud laenata või ise valmistada. Nii kolmekümnendatel kui kuuekümnendatel sisaldasid naisteajakirjad nii pruudiloori kandmise kui valmistamise õpetusi. Kalleid käsitsi tehtud pitsloore pärandati vanasti emadelt tütardele

Otsust langetades, kas loori kanda või mitte, on 20. ja 21. sajandil suuremat rolli mänginud pruutpaari isiklikud eelistused kui kombed, tavad ja uskumused. Loor on abielluja kaunistus ja tema sümboolne tähendus on peaaegu kadunud. Tänapäeval, mil on järjest rohkem mitmendat korda abiellujaid, ei loeta enam sündsusetuks kanda neitsilikkuse sümboliks peetud pruudiloori ka teist või kolmandat korda altari ees seistes. Kuigi valik on vaba, suhtutakse mõrsjaloori kandmisse mõningase reservatsiooniga.

Suur tänu Mari Kanasaarele abi eest.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare