Pulmablogi: mõned nipid, mida tuttavate pulmadest kõrva taha panna
Registreerimine ise käis väga kiirelt, justkui möödaminnes. Sellegipoolest oli tseremoonia armas, ilus ja lihtne. Kui pruutpaar muusika saatel käsikäes uksest sisse astus ja oma sammud ametniku poole seadis, tekkis meil selline ärev ja imelik tunne, justkui meid hakatakse kohe-kohe paari panema. Põsed hakkasid õhetama ja käed higistama. Vaatasime üksteisele otsa ja naeratasime. See väike ärevuse hetk möödus peagi ja siis sai keskenduda juba pruutpaari abielu registreerimisele, kuulates ametniku juttu väga hoolikalt.
Peale tseremooniat sai muidugi pruutpaarile õnne soovitud ning Õnnepalee ees mõned fotod jäädvustatud. Pruutpaaril oli palgatud äärmiselt tore ja sõbralik fotograaf, kes tseremoonia ja peo aja kõik olulised hetked jäädvustas. Mis ongi pruutpaaril väga oluline, et leida hea fotograaf, kes teab mida ja millal tegema peaks. Ka meil on fotograaf pulmapäevaks leitud, meile väga lähedane inimene, kes on sellel alal väga asjalik ja rohkete kogemustega. Lisaks oli ta ise see, kes meile selle pakkumise välja käis, et olla meie pulmas fotograafiks. Kuna meie tutvusringkonnas on selliseid toredaid ametimehi-naisi veel, siis on meie pulmas kaks toimekat pildistajat, kes seda suurt sündmust jäädvustama hakkavad. Ja mis meil saabki selle vastu olla. Tähtis on, et lõpptulemuseks saame ilusad ja meeldejäävad fotod meie kaunist päevast.
Peale pulmarongi ja mõningaid peatuspaiku maandusime järgmisena peopaigas, kus märkasime kohe erinevaid toredaid elemente, millega peoruume kaunistatud oldi. Esikohal olid muidugi uhked ja rohelised kased, mis peoruumidele värskust ja ilu lisasid. Meiegi tahame seda vana traditsiooni jätkata ja mõtlesimegi, et meie päeval peavad kased olema nii meie koduõuel, kirikus ja ka peosaalis. Kased on olnud vanast ajast eestlaste pulmakaunistus number üks ning ka meie jaoks on see eestlaslik ja tekitab hubase ja värske olemise.
Lisaks olid laudadel ka armsad istekohakaardid, et iga külaline leiaks kiirelt omale sobiva ja ettenähtud koha. Kohakaardid olid samasuguse kujunduse; värvilahenduse ja stiiliga nagu seda olid pulmakutsed ja ametimärgid külalistele. Taaskord hea mõte siduda kõik erinevad lahendused nagu kutsed, istekohakaardid, pulmaametid ja muud kaunistused ühesuguse stiili ja kujundusega. Meie lisame siia nimekirja oma pulmas veel pulma-külalisteraamatu, kuhu kõik külalised saaksid meile kirjutada oma mõtted ja soovid. Ideid, kuidas kujundada istekohakaarte ja millised võiksid olla kaunistused peosaali toolidel või seintel, siis neid sai sellest pulmast rohkem ja veel.
Pulmapidu ise kujunes väga toredaks ja meeleolukaks. Õhtu tähtsündmus oli muidugi pruudikimbu püüdmine. Ka mina otsustasin pruudikimpu püüdma minna, tundega, et selles ka õnnestun. Ja oh seda imet, mina selle pruudikimbu kinni püüdsingi! Siiamaani ei usu, et kuidas see võimalik oli, aga ju see pidigi nii minema. Kuid nii kergelt me ei pääsenud.
Minul ja minu tulevasel abikaasal tuli kogu rahva ees pulmavalssi tantsida ja KIBE karjumisest me ka ei pääsenud. Sellise suure rahvahulga ees tantsimine oli kuidagi tõeliselt aukartustäratav ja hirmutav, eriti arvestades seda, et sellist tantsimist me koos harjutanud varem ei olegi. Kindel oli see, et nüüd me seda tegema ka peame ja leidma inimese, kes meid selles osas aitaks. Tantsima hakates meie käed ja jalad värised, tekkisid külmavärinad ja peopesad higistasid. Samal ajal me sosistasimegi vaikselt, et saame enne pulmapäeva teada, mis tunne on tegelikult sellise suure rahvahulga ees tähelepanu keskpunktis olla. Tunne oli küll mõnus, kuid siiski me väheke kartsime ja üritasime mitte teineteise varvastele astuda. Kuid õnneks lõppes tants meie jaoks edukalt ja õnnelikult, ilma kukkumiste ja varvastel tammumata. Pulmast saime kindlasti kaasa palju häid mõtteid, ideid ning üllatavalt suurepärase ja ootamatu kogemuse, mis meid igavesti saadab.
Monika ja Uve
