Pulmad Madeiral: päikese käes sillerdavates minikleitides ja suurte kobakate ehetega kaunistatud naiskülalised näevad välja, nagu suunduksid pigem diskoteeki ja mitte pulma

 (1)
Pulmad Madeiral: päikese käes sillerdavates minikleitides ja suurte kobakate ehetega kaunistatud naiskülalised näevad välja, nagu suunduksid pigem diskoteeki ja mitte pulma
Foto: Derek Thomson/Unsplash

Katkend Marita Tambelti raamatust "Minu Maidera. Atlandi pärl".

Kui Rui mulle pulmakutsest rääkis, mainis ta, et tegemist on väga traditsioonilise pulma ja uskliku perega, seega peaks riietus olema pigem lihtne ja ka meigiga ei tasu üle pingutada. Tundub, et seekord läks tal oletamisega nihu: päikese käes sillerdavates minikleitides ja suurte kobakate ehetega kaunistatud naiskülalised näevad välja, nagu suunduksid pigem diskoteeki ja mitte pulma. Osa külalisi jääb kirikusse ootama, teised aga kaovad kuhugi ära, ilmselt samuti kohvikusse. Meie väljavalitud kohvik asub Funchalist veidi eemal.

Jaguneme autodesse ja alustame paarikilomeetrist sõitu ühe võileiva pärast. Täpselt nii — võileiva söömiseks tuleb enne suurt sündmust sõita just sellesse kohvikusse, kus tehakse seda ainuõiget ja parimat võikut. Jutt käib francesinha’st ehk Portugali kurikuulsast teravasse kastmesse uputatud võileivast. Porto linnast pärit võileib on vaatepilt omaette ja ma ei olegi päris kindel, kas see on mõeldud söömiseks või kaugelt vaatamiseks. Legendi järgi leiutas selle Portost pärit mees nimega Daniel da Silva, kes pärast Prantsusmaal ja Belgias elamist tahtis taasleiutada populaarse croque-monsieur’ võileiva portugallaste maitse järgi. Klassikaline francesinha ehk „väike prantslanna“ (väike poiss, hiinlanna, väike prantslanna — muster hakkab vaikselt korduma, eks…) koosneb kahest röstsaiast, singist, linguiça’st ehk kohalikust küüslaugu ja paprikaga maitsestatud suitsuvorstist, toorvorstist, küpsetatud lihast ja juustust. Võileib serveeritakse supitaldrikus ning valatakse üle terava tomati-õllekastmega, mille täpne retsept on iga kohviku ja restorani saladus. Soovi korral puistatakse otse tomatikastme sisse ka õlised friikartulid ja ongi omapärane šedööver valmis. Võileib on nii popp, et sellele pühendatakse terveid festivale ja parima kastme valmistaja leidmiseks korraldatakse lausa võistlusi. Loomulikult on igal kohalikul oma lemmikkoht, kus just seda maailma parimat prantslannat valmistatakse, ja sellele ollakse truu elu lõpuni.

Seotud lood:

Muide, ühes võileivas on keskmiselt 1300 kilokalorit, friikartulitega veelgi rohkem, seega võib aimata, et üle ühe võileiva ei jõua korraga keegi ära süüa. Või siiski? Kohale jõudes on mitu lauda juba hõivatud ning sätime end kiirelt järjekorda. Istume jalgpallurite plakatitega kaetud seinte äärde lükatud plasttoolidel ja ootame, kuniks mõni kohaliku õllebrändi Corali logoga laud vabaneb. Samal ajal saame aga oma portsud juba ära tellida. Ehkki täna on traditsioonide päev, ei kõla kahe saia vahele pressitud lihamägi mulle eriti kutsuvalt, seega valin hoopis taimetoiduversiooni — seente, tomati ja pipraga täidetud võiku, mille kõrvale tuleb einekombona ka üks fino ehk vaadiõlu. Soovi korral saab endale tellida ka francesinha especial’i, mille puhul lisatakse võikule praetud muna või friikartulid. Hea õnne korral saad taldrikule mõlemad. Ja ehkki see massiivne eine on pärit maismaalt, armastatakse seda palavalt ka Madeira saarel.

„No-ooh, mis hinde sa kastmele annad?“ küsib Rui võikut täis suuga üle laua.

„Päris terav, kas siin on tšillit?“ võtan juba esimese suutäie peale korraliku lonksu kohalikku õlut.

„Tšš, see on suur saladus, mida ei tea isegi need teenindajad mitte. Ainult kokk teab,“ üritab teisel pool lauda istuv mulle veel täiesti võõras pulmakülaline Miguel, Rui kunagine koolivend, asja salapärasemaks ajada.

Eks nii on põnevam, kuid allergikutel võib siin ilmselgelt raskeks minna. Mismoodi seda täpselt sööma peab, ei ole ma siiamaani aru saanud, kuid suure tõenäosusega ei tasu seda teha uhketes peorõivastes. Oranžikaspunast kastet lendab iga ampsuga kõikjale laiali. Juba märkangi kleidivarrukal paari täppi. Jess, nüüd arvatakse kirikus ilmselt, et ma tõmbasin selle kleidi hommikul mustapesukorvist välja. Hea, et sall sai siiski kaasa võetud. Võiku söömisele kulub ikka hea nelikümmend minutit, sest kogu kaste tuleb taldrikult saiaga kokku ajada ja viimse tilgani ära süüa. Muidu saadad kokale sõnumi, et polnud piisavalt hea. Ma ei ole elu sees nii palju korraga söönud, ka kodus jõululauas mitte, ja makku lihtsalt ei mahu rohkem. Peidan oma kastmese taldriku teiste taldrikute alla ja teen kiirelt vehkat. Loodetavasti ikka tohin siia veel kunagi tagasi tulla.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare