Kiriklikus keelepruugis tehakse vahet kristliku ja kodanliku abielu vahel ehk kirikus laulatatud ja laulatamata abielu vahel. Aastasadu kehtis ainult kiriklik abielu, hiljem hakkas abielusid registreerima ka riik. Nõukogude ajal võeti kirikult registreerimise õigus ära ja kehtivaks sai üksnes perekonnaseisuametis registreeritud abielu. Taasiseseisvumisega suurenes ka laulatuste arv. Isegi paljud paarid, kes juba aastaid koos elanud on soovinud kogudusega liitumise järel enda laulatada lasta.

Laulatusele pärast registreerimist

Eesti Evangeelses Luterlikus Kirikus (EELK) laulatatakse koguduse täisliikmeid, mis tähendab, et tulevased abikaasad peavad olema ristitud ja leeris käinud. Laulatatakse ainult pärast abielu registreerimist, võimaluse korral samal päeval. Kui abielluda soovivad eri konfessioonidesse kuuluvad inimesed, siis eeldatakse, et nad on oma koguduse täieõiguslikud liikmed, laulatus toimub sel juhul luterliku korra järgi ja sellest teatatakse teise konfessiooni koguduse vaimulikule. Palvepäeval, vaiksel nädalal ja surnutemälestuspühal ei laulatata.

Laulatusele võib eelneda kihlus. Kihlustki saab tähistada pidulikult kirikus või käärkambris. Kui pikk on kihlusaeg, sõltub pruutpaari soovist, nt võib see olla aeg laulatusesoovist laulatuseni. Laulatusele eelnevatel jumalateenistustel teatatakse tavaliselt kogudusele abielluda soovijatest. Üsna sageli viivad tulevased abiellujad avaldused perekonnaseisubüroosse ja tulevad siis kirikusse õpetajaga laulatuse aega kokku leppima. Tallinna Toomkoguduse õpetaja Ivar-Jaak Salumäe sõnul määratakse pulmapäev tihti kindlaks mitmeid kuid varem, kuid minimaalne aeg on üks kuu.

Kui vaja, siis ka peaproov

Pruutpaar lepib õpetajaga eelnevalt kokku laulatuse üksikasjad, soovi korral laulud, muusika, esinejad jne. Läänemaailmas tuntud komme, kus pruudi isa viib oma tütre altari ees ootava peigmeheni ja pruutpaari saadavad pruutneitsid ning peiupoisid, ei ole enam Eestiski tundmatu. Mida suurejoonelisem ja keerulisem on laulatustseremoonia, seda rohkem nõuab see ettevalmistust. Ameerikas on näiteks üks traditsiooniline osa laulatusest selle peaproov kirikus eelmisel õhtul, kus kirikuõpetaja ja pruutpaar ning kõik asjaosalised (lauljad, pillimehed jne) laulatuse käigu nö läbi mängivad. Senini peavad abiellujad oma abielu perekonaaseisubüroos registreerima, kuid on kasutatud ka võimalust, et perekonnaseisuametnik kutsutakse laulatuse ajaks kirikusse ja abielu registreeritakse sealsamas. Toomkoguduse õpetaja Salumäe sõnul on sellist moodust kasutanud mitmed väliseestlased.

Pidulik hetk on käes

Laulatustalituse alguses on sõnaosa palve, piiblilugemise ja kõnega. Siis küsib õpetaja nii peigmehelt kui ka pruudilt, kas ta tahab võtta oma väljavalitut kristlikuks abikaasaks ning tõotab teda armastada ja austada teda nii headel kui ka halbadel päevadel kuni elulõpuni. Jah - vastuse järel pühitsetakse sõrmused ja pannakse abikaasadele sõrme. Õpetaja ütleb laulatussõnad ja õnnistab abielupaari. Talitus lõpeb lõpupalve, Meie Isa palve, õnnistamise ja lauluga. Lilled ja õnnitlused antakse üle pärast laulatustalituse lõppu. Sageli kutsutakse pulmarahvas ainult laulatusele ja registreerimisel käib pruutpaar ainult lähemate sugulaste-sõpradega.

Laulatusest küsitakse

Laulatusega seoses soovitakse sageli vastust erinevatele küsimustele, nt kas pruutpaar võib valida kirikut (st mitte seda kirikut, mille koguduse liige ollaskse), kus paari minna. Õpetaja Salumäe ütles, et põhimõtteliselt on see võimalik, kuid sellisel juhul peavad õpetajad omavahel üksteist informeerima. Kas lahutatud paare võib laulatada? Kes lahutab kirikliku laulatuse? Toomkoguduse õpetaja Ivar-Jaak Salumäe selgitab, et ideaalis kiriklikult laulatatud paar ei peaks kunagi lahutama. Ütleb ju õpetaja laulatusel, et mis Jumal on ühte pannud, seda inimene ärgu lahutagu. Ometi elu läheb sageli teisiti. Abielu lahutab perekonnaseisubüroo või kohus. Õpetaja Salumäe on veendunud, et korduvabiellujate puhul on tegu sageli hingehoidliku küsimusega: kui abiellumissooviga tuleb kaks inimest, kes on elu muserdustest läbi käinud ja teineteist leidnud ning õnnelikud, siis on see õpetaja sisetunde küsimus, kas ta neid laulatab või ei. Kirikuseadus ei keela korduvabielu. Õpetaja ülesanne on laulatuse eeli pruutpaarile südamele panna, et nende soov oleks tõsine, kindel. ja läbi kaalutud.

Lääneriikides on üldlevinud tava, et kirikuõpetajad on ka perekonnaseisuametnikud. Ka Eesti vabariigis oli enne sõda õpetajatel õigus abielusid registreerida. Selle toiminguga muudetakse perekonnaseisuprotseduurid kiriklikku laulatust soovivatele inimestele lihtsamaks. Loomulikult ei saa kõik õpetajad korraga perekonnaseisuametniku õigusi, igale kirikule ja õpetajale tuleb läheneda individuaalselt. Õiguse abielusid registreerida peaksid saama Eesti Kirikute Nõukogu kõik liikmeskirikud. See aga on veel tulevikuküsimus.

Tiiu Pikkur
EELK Konsistooriumi
pressiesindaja