Kuidas nii, et ma pean pulma minekuks endale justkui pileti ostma. Nii palju, kui ma ümbrikusse panen, nii palju tohin kausist salatit tõsta ja nii mitu pitsi tohin võtta?

Olen sel suvel käinud päris mitmes pulmas ja väikesepalgalisena käib tuline jutt südame alt läbi, kui järjekordne pulmakutse saabub. Ma ei saa pulmi enam endale lubada. Üldteada tõde on, et väikseim summa, mis pruutpaarile ümbrikusse on viisakas panna, on 30 eurot. Lähemad sõbrad vähemalt 50 eurot ja lähisugulased 100. Aga te kujutage nüüd ette, et see 30 eurot on minu nädala söögiraha! Ma ei raatsi kohe kuidagi suve jooksul neli korda sellist summat välja käia ja siis pärast kodus ise küüsi närides mõelda, mida lastele lauale panna.

Ja ärge tulge rääkima, et pruutpaar pärast ümbrikuid avades oma külaliste rahaseisu kohta järeldusi tegema ei hakka. Hakkab ja kuidas veel, eriti siis, kui leiavad ümbriku avades sealt seest "vaid" 10 või 20 eurot. "Koonrid, ihnurid, kitsipungad" mõeldakse esimese asjana. Teiseks hakatakse kokku lugema suutäisi. "Mõtle, ta sõi kaks tükki liha ja tõstis salatit juurdegi, ise kinkis meile nii vähe! Ja kas nägid, kuidas iga toosti ajal tõstis pitsi, oleks siis vähemalt oma joogigi kinni maksnud!"

Ma olen selliseid arutelusid kuulnud! Ja pidin häbi pärast teise tuppa minema, sest minagi panin oma euroaja esimesse pulma minnes ümbrikusse "vaid" kümneka. Pruutpaar oli ju kinnitanud, et "vastavalt oma võimalustele..."

Öelgu noored mis nad tahavad, aga summa, millega nad rahule jäävad, ei ole vastavalt kinkija võimalustele, vaid vastavalt nende enda soovidele ja ootustele, mis ei ole tavaliselt eriti väikesed.

Kui seda lollakat ümbrikukohustust ei oleks, saaks ka väiksema summa eest kinkida paarile midagi ilusat, kasulikku ja meeldejäävat. Sellise kingituse tegemine valmistaks rõõmu ka kinkijale endale. Aga ega see ju abiellujaid ei huvita, ikka tahetakse suurt pidu, mille külalised lõpuks kinni maksavad. Ja kui tuleb kokku oodatust väiksem summa, kus siis selle häda ots...