Pulmameenutus: Paaripanija kõnest ei mäleta ma midagi
Meie pulmapäev oli 17.01.2011. Meie jaoks oli see kuupäev tähenduslik, sest siis sai 5 aastat meie käima hakkamisest.
Pulmatordi tegi mehe ülemuse kokandusspetsist naine. Pulmaautoks laenas mehe kolleeg oma Audit. Meie oma auto läks päev varem katki, kui Jägala Joalt nime ära saatmast tagasi hakkasime sõitma. Jäime keset Peterburi maanteed ning meie auto tuli ära pukseerida. Kleidi õmbles üks tore neiu, kes tegeleb väikestviisi õmblemisega oma kodus. Pilte tegi mehe kursusevend oma kvaliteetse kaameraga. Mehe õe lapsi hoidis mehe teine kolleeg. Et pool mehe kollektiivist oli meie heaks tööle pandud. Me olime siis ja oleme ka praegu neile abistajatele kõigile väga tänulikud, sest ilma nende abita oleks see päev olnud palju närvesöövam ja organiseerimist oleks palju rohkem vaja olnud.
Mees võttis vale sõrmuse
Mina hakkasin rambipalavikku põdema juba paar nädalat enne seda tähtsat päeva. Mees rääkis pidevalt, et tema ei tunne mingit närvi. Aga kui paaripanija poole kõndima hakkasime, siis tundsin, kuidas ka minu mees ootusärevusest ja närvist kergelt värises.
Paaripanija kõnest ei mäleta mina mitte midagi suure närveerimise tõttu. Kõne oli lühike ja JAH-sõna ütlemine käis kähku. Mees tahtis mulle sõrmust sõrme pannes enda sõrmuse võtta alguses, aga eks ikka juhtub, et läheb sassi. Kõik käis väga kähku, ütlesime JAH-sõnad ära, panime sõrmused sõrme, saime pilte teha, siis anti meile paberid kätte ja oligi kõik. Registreerimine oli lühike seetõttu, et tavaliselt esmaspäevasel päeval Harju Maavalitsuses paari ei panda, aga meile tulid vastu, kuna kuupäev oli meie jaoks väga tähtis. Suur tänu Harju Maavalitsusele ja proua Vaike Tomingasele, kes meile vastu tulid ja sellel ilusal päeval teoks lasid saada!!!!
Abielu oli ainuõige valik
Kleiti nägi mees õhtu enne registreerimist, siis proovisime riideid selga. Öö enne tähtsat päeva oli katkendlik ja magada me kumbki suure närvi tõttu ei saanud. Üldiselt oli see päev väga ilus, armas ja tore. Meie südames on emotsioonid ja tunded siiani väga kõrged. Vaatan iga päev enda ja oma mehe laulatussõmuseid heldimusega ning ei suuda aeg-ajalt uskuda, et nüüd ongi see siis tehtud, kuigi sellest on juba üle kolme kuu.
Meie jaoks oli abiellumine õige valik ning mõlemal on selle üle hea meel, et oleme nüüd ametlikult abielus. See annab meile turvatunde ja tekitab südames hea tunde. Ma ei oska kõiki tundeid sõnadessegi panna, aga meie jaoks on abielu püha ning see päev jääb meelde igaveseks.
Möödunud nädalal kutsusime lugejaid üles kirjutama meile oma pulmapäevast ja meenutama, millised millised mõtted peast läbi käisid, kui “JAH” sõna lõpuks öeldud sai, kuidas nad end pulmapäeval tundsid ja millised mälestused sellest imelisest päevast kõige eredamalt meeles on.
Sirli võitis oma meenutuste eest auhinnaks Solaris keskuse kinkekaardi! Palju õnne!
