Riikidevaheline poissmeesteõhtu
Viimaks otsustati siis ka vodka ühte kappi panna. Ettevalmistused pulmapeoks olid suured — pidi pidu ju aset leidma nii Eestis kui naaberriigis.
Et poissmeesteõhtu pulmadeks halvemaks ei osutuks, siis palgati üritust läbi viima tuttav peojuht Eestist. Kes omakorda võttis ühendust tuttava peojuhiga Venemaalt. Aga seda viimast fakti me enne õhtu algust veel ei teadnud…
Peojuht andis sõpruskonnale käsu, korjata kokku dokumendid, tema kätte toimetada ning olla kindlal ajal kindlas kohas ja peigmeeski kaasa haarata. Seisime siis kambaga (pea paarkümmend noort meest) õigel ajal linnas, kui järsku peatus pidurite kriginal meie ees viis musta BMW-d. Ja mitte odavad variandid, aga tõelised limusiinid.
Kõik käsutati autodesse ning kummide vilinal lendasid masinad teele. Autode klaasid olid tumendatud ning meilgi kästi silmad musta riideribaga katta. Edasised kolm-neli tundi olid nagu üks pikk öö. Autod vurasid sujuva ja vaikse mühina saatel teadmata suunas, autoraadiost tuli rahulikku muusikat. Aeg-ajalt pisteti pihku pits valge viinaga ja teise kätte pisteti kurgiviil — seega ei olnud teekond väga masendav. Istudes auto tagaistmel keskel pidin lõpuks paremalt käelt kuulama tundmatu lauluviisi jöristamist, paremalt aga vaikset norinat. Varsti tabas uni ka mind…
Ärkasin selle peale, et auto seisis. Juhipoolne uks avati ja suleti taas. Väljast kostus mingit jutukõma, mõne hetke pärast istus juht taas autosse ja sõitsime edasi. Paarkümmend minutit hiljem protseduur kordus, misjärel autod taas kummide vilinal kohalt võtsid. Ja taas saabus uni kiirelt…
Kolin ja autode meeletu loksumine äratas taas. Ajataju oli selleks hetkeks täiesti kadunud. Nagu ka vähimgi aimdus, kus parasjagu ollakse. Ainus tunne, mis endast tugevalt märku andis, oli surve põie piirkonnas. Ja see surve hakkas tasapisi muutuma väljakannatamatuks.
Korraga masinad peatusid ning hetk hiljem käsutati meid masinatest välja. Kellegi hellad käed talutasid paar sammu edasi ja siis kisti side silmadelt. Harjumatu valguse käest silmi kissitades suutsin seletada vaid veevoogusid otse ees…
Hetk veel, siis harjusid silmad ning ringi vaadates tekkis meeldiv äratundmisrõõm.
OI BLJ…!!!
Olime Piiteris!
Meie bemmid seisid ülbelt silla harjal keset trammiteed, kõik poissmeestepeo liikmed aga olid rivistatud käsipuu veerele. Mõne silmis peegeldus veel segadus, enamik aga olid koha juba ära tundnud. Korraldaja ning tema kõrval seisva venepoolse peo organisaatori (nagu kohe selgus) silmis oli aga selge rõõm, nähes eestlaste hämmeldust. Seda rõõmu jäädvustas ka paar videokaameratega selli…
Kuidas meid seotud silmadega ja dokumente põgusalt kontrollides üle riigipiiride saadi, jäigi saladuseks. Hoolimata pinnimisest ei avaldanud seda saladust kumbki korraldajatest ei siis, ega hiljem. Ja ega keegi suurt ka huvi tundnud nende ametisaladuse avaldamise vastu — selleks oli parematki teha. Taas kamandati meid autodesse ning nüüd viis teekond, nüüd juba sidumata silmadega, kesklinna hotelli. Receptionis anti igale mehele võti ning juhatati tubadesse. Kategoorilise käsuga, olla 45 minuti pärast taas fuajees.
Toas ootas korralikult voodile laotatud ülikond ning selle juures kosmeetikakott habemeajamistarvetega, kallite lõhnadega ning muu tühja-tähjaga. Sel momendil turgatas pähe, et taolise ürituse eelarve kindlasti väike pole. Ent kui juba, siis juba — võtkem viimast…
Kokkulepitud ajal olid kõik poissmeesteõhtu osalised viksilt fuajees, igaühel õhtuülikond seljas. Mõnegi näost peegeldus väsimus, paaril ka veel veres pulbitseva vägijoogi märke. Ent kõik olid viisakad ja pidasid end korralikult ülal. Esialgu veel…
Edasine teekond viis samade masinatega teatrisse. Liikluseeskirja järgiti täpselt nii palju, kui see Sankt-Peterburgis kombeks — ehk kõige kallimal ja kõige suuremal masinal on kõige rohkem eesõigust. Mis tagas, et meie kolonn peaaegu kõikjal selle eesõiguse ka sai.
Teatris oli juba reserveeritud kaks naaberloozhi, lava lähistel. Laudadel seisid härmas pudelid vodkaga, kaussides kalamari, vaagnatel muu hea-parem. Etenduseks oli „Luikede järv“ — tükk, mille vaatamine kindlasti end väärinuks. Ent pakutavad joogid-toidud ning mõni minut peale etenduse algust loozhi sisenenud võrratult kenad näitsikud tõmbasid (kahjuks (või õnneks?)) kogu tähelepanu endile.
Üldjoontes oli meeldiv etendus, keegi ebakultuurselt ei käitunud — ent laval toimuvat taaselustada küll võimalik pole. Kui etendus lõppes, ootasid masinad taas maja ees. Edasine viis juba kogu seltskonna populaarseimasse ööklubisse, kus meie jaoks oli kõik valmis pandud. Sissepääs organiseeritud, lauad reserveeritud, joogid olemas, klubi juhataja isiklikult ukse peal tervitamas. Kaasasolevad tüdrukud tundusid olukorraga kursis olevat, sest kogu poissmeeste seltskond juhatati sujuvalt laudade juurde. Edasi läks kõik nii nagu tavaliselt taolistel pidudel. Kärts, mürts, tants, pidu jms. Ainsa erandiga, et klubi ukselt ei lubatud kedagi meie seltskonnast välja. Kel oli soovi midagi korda saata, siis neile olid reserveeritud privaatruumid klubi ülakorrusel. Välja aga ei pääsenud keegi — mis tõenäoliselt oli ka positiivne, hoidmaks ära võimalikke kadumisi või peksasaamisi.
Ja sellest hetkest alates on mälestustes mõneks ajaks auk.
Ärkasin päikesevalguses. Läbi suure klaasakna paistis mõnusalt soe hommikupäike otse mu voodile. Minu kõrval oli brünett, kes esimesel hetkel täiesti tundmatu paistis. Samas — esialgse visuaalse kontrolli põhjal — polnud mul uue tutvuse vastu midagi. Ajasin end jalule ja uudistasin aknast ümbrust. Otse akna alt laskus graniitsein lainetesse. Ümbrus oli aga Santkt-Peterburgi kohta kummaline, kui mitte suisa harjumatu.
Arusaamine saabus siis, kui lehitsesin laual vedelevat brozhüüri. Mis oli puhtalt soomekeelne. Enne veel, kui jõudsin pikemalt teemasse süüvida, helises toatelefon. Peojuhi tuttav hääl (kuigi veidi kare ja räsitud kõla järgi) käsutas pesema, kapist riideid otsima ning poole tunni pärast fuajeesse. Tibi jäigi voodisse vedelema, sellal kui kiiresti kappi valmis pandud uusi riideid selga tõmmates uutele seiklustele vastu tormasin.
Fuajees selgus, et öösel peo käigus olid eesti- ja venepoolne peojuht otsustanud, et nii aktiivsele seltskonnale peaks veel midagi head pakkuma. Sedasi talutati peo lõpul kõik taas autodesse ning edasi viis teekond juba Soome piiri poole. Nelja-viie tunniga jõuti Helsinki piirkonda, kus kiiresti kohale kutsutud soome peojuht oli juba organiseerinud hotellikohad väikesel erasaarekesel.
Päev möödus enamikul peamiselt hotelli spas vedeledes ja saunas alkoholiaurusid välja higistades. Piiterist kaasa tulnud tüdrukud assisteerisid seltskonda igal võimalikul viisil ning sedasi mõnusalt aega veetes kadusid tunnid linnulennul. Et samal õhtul pidi toimuma laulatus, ei paistnud kedagi eriti huvitavat…
Kulminatsiooniks oli kaatrisõit otse Helsinki kesklinna, kus autod ootasid. Kaatril oleku jooksul jõudsid mõnedki väljastada organismist nii kalamarja kui kõikvõimalikud muud paari päeva jooksul manustatud ained. See oli vaid hea, kuna edasi käsutati kõik kopterisse. Piloodid ja piiritöötajad ei vaadanud seltskonda just positiivse pilguga — ent kõigi pilgust võis lugeda rõõmu eestlastest lahtisaamise üle.
Kümmekond minutit kopterilendu möödusid kergelt, sest tugevamatele ja vastupidavamatele olid peojuhid kaasa võtnud ka paar pudelit vodkat. See aitas üle saada all loksuvatest lainetest tingitud merehaigusest. Taas Eesti pinnal, oli kogu seltskond juba täie tervise juures ja valmis uuteks töövõitudeks. Mis ka kohe ees seisid, sest kopteriterminali juures ootas valgete lintidega kaunistatud väikebuss, mis meid otse pulmapeole sõidutas…
(Kahjuks pole võimalik ürituse fotosid avaldada, kuna need võivad puudutada nii mõndagi osalenut liiga palju. Ja poissmeestepeo eelarve…noh…pärast oma osa tasumist ei soovinud tükk aega pangaarvele vaadata)
