September, see eelmine
Suvel olime lihtsalt Kaks Väga Õnnelikku. Aga siis sai vaikelu otsa ja algas askeldamine. Alul tundus, et kõike vajalikku hästi korraldada on raske, kuid lõpuks laabus üks asi teise järel ja polnud hullu midagi.
Olen, nagu naised mõnikord ikka, suur täiuseihaleja. Kõik pidi sel päeval olema kaunis: ilm, inimesed meie ümber, lilled, sõnad, tema ja mina ise. Sest kuidas muidu kujutaksin ette sellist päeva? Tema silmist nägin, et lähenev pulmapäev oli täitnud ka tema mõtted: mingi vaevumärgatav rabedus ja kärsitus pilgus, liigutustes, sõnades… Aeg sai paika pandud üksmeelselt: las loodus ehib end koos meiega ja rõõmustab koos meiega. September on uute alguste aeg!
Probleeme ei olnud ka pulmaisa leidmisega – selleks sai meie ühine tuttav, kes aastaid on (ametlikus korras) taolisi üritusi läbi viinud ning kelle poole saime pöörduda pooleldi isiklikult: “Palume sind, sest oled meie sõber. Kas oleksid nõus selle päeva pühendama meile, et muuta seda meeldejäävaks?”.
Kuna minul on maakodu ilusa järve ääres ja Tartust mitte väga kaugel, ei olnud palju muret ka pulmapeo asukohaga. Kaalusime ka mitmeid variante linnas, kuid aastaaega arvestades otsustasime riskida ja pidada pidu maal õues. Igaks juhuks oli meil ka suur varjualune olemas. Tunnistan, et umbes 2 nädalat enne pulmi muutusin ma Väikeseks Nõiaks, kes iga päev saatis härdaid palveid taeva poole, anudes päikest ja needes vihmapilvi.
Veel ühes asjas olime täiesti ühel meelel: me ei tahtnud väga palju külalisi, pidasime kohaseks kutsuda 30-40 inimest. Otsustasime nii, et kui mõned sõbrad-tuttavad selle arvu sisse ei mahu, teeme hiljem väikese lihtsa peo neilegi – kasvõi paadisõit, lõke, kitarrimäng…
Kalendrilehed muudkui lendasid ja käes see oligi. Varasügisene hommik – päikeseline (hurraaaa!!), vaikne ja veidi hirmutav…Ärevad pilgud teineteisele, rasked ohked (issand, kuidas see päev küll lõpeb?), “no-mis-sa pabistad”-stiilis lausekatked. Viimane pilk igasugustele nimekirjadele: kellaajad, telefonikõned, vajalikud asjad sõrmustest lilledeni ja mirdioksast taskurätikuni. Ja siis läksime kumbki oma rada, kummalgi paar abilist kaasas – et mõne tunni pärast kohtuda taas, siis juba teineteist peaaegu ära tundmata: noored, kaunid (kui kaunid!), pabinas…
Õnneks oli kõik enam-vähem sujunud ja registreerimise alguseks olime mõlemad kohal, nii et tseremoonia võis alata rahulikult ja tormamiseta. Enne kui astusin Õnnepalee uksest sisse, ulatas tema mulle minu unelmate pruudikimbu – õrnroosad väikesed roosinupud, kokku köidetud valge siidpaelaga – nii ilusad, et…ohh.
Siis juba seisimegi keset suurt ruumi ja kuulasime seda, mida sellisel puhul ikka räägitakse. Tema oli kõvemast puust kui mina, kuid mina pidin vahepeal tegelema probleemiga, kas võtta taskurätik välja nüüd ja kohe või oodata veidi, ehk läheb üle… Siis aga pöörasin natuke pead ja märkasin, et väike naabritüdruk, kes oli palutud lilleneiuks ja nägi välja kui roosa hõljuv pilveke, naeratas mulle vastu oma võluvat hambutut naeratust (7-aastase mured, teate küll). See pani mind hetkeks muigama ja haledus läkski mööda.
Väike viperus juhtus sõrmustega – tagantjärele oleme targad, et sõrmuste teineteisele sõrmepanemist tuleks kodus harjutada. No ei lähe! Oeh, lõpuks saime hakkama.
Siis õnnitlused, lilled, pildistamine ja kõik see muu sigin-sagin. Seejärel sõit läbi linna ja edasi peopaiga poole. Võtsime pulmaisa oma autosse ja saime tee peal arutada, mis ja kuidas.
Pidu kujunes vahvaks. See algas ühe väikese kastanipuu istutamisega – mõnede arvates ehk iganenud komme, aga antud juhul kukkus üsna lõbusasti välja. (PS. 1 aastaga on see puukene jõudsasti kosunud.) Mehed olid augu enne valmis kaevanud ja puu kohal tassinud, peigmehele ja pruudile pandi jalga kummikud. Peigmees tegeles labidaga ja mina pidin pärast puud kastma. Sellega seoses tekkis hulk pori, aga püüdsime sinna mitte sisse astuda ja kõik lõppes õnnelikult.
“Murumängud” olid nagu ikka, ka söök-jook. Pidime au andma pulmaisale – mis mängu ka ei mängitud, kunagi ei muutunud need labaseks. Olen käinud ühe sõbranna pulmas, kus ämmasid naeruvääristati nii, et üks neist (hea kasvatusega kombekas proua) hakkas nutma.
Keskööl mängisime maha pruudipärja, selle “ohvriteks” olime valinud noored, kes justkui “käisid ja ei käinud ka”. Kui nad pärja endale said, olid nad nii armsalt õhetavad, et oli selge: läks täkkesse! Pidu kestis hommikuni, kuid pruutpaar läks varem magama – päev täis ärevust, õnne ja kõikvõimalikke teisi emotsioone oli teinud oma töö. Soovisime kõigile rõõmsat pidutsemist ja kadusime oma tuppa. Siinkohal eesriie sulgub.
Mida kokkuvõtteks?
Meie ühine Suur Päev algas hästi ja lõppes hästi. Oleme selle üle tänulikud ja ei pea seda sugugi enda teeneks. Lihtsalt inimesed meie ümber olid toredad ja abivalmid ning keegi oli tellinud ka päikese ja sinitaeva. Eks veidi vedamist ja veidi head tahet…
Ma pole tahtnud lugejateni tuua ei aruannet rahast ja muudest asistest muredest ega ka sentimentaalset kirjutist oma pulmapäevast. Tahtsin edasi anda killukese Tema ja Minu inimlikust õnnest – sellest, millest meie jõhkravõitu ja hoolimatus tarbimisühiskonnas sageli puudu jääb.
Ja lõpetuseks (et lugejate kannatus tõeliselt proovile panna) – eelmisel nädalal tundsin esimest korda kindlalt tema liigutusi. Ah et kelle? Eks arvake ära!
