Aga vajalik sõnum oli edastatud. Nüüd ma enam ei pidanud mõtlema, mida ette võtta reede õhtul. Kui sa oled juba üle kolmekümne ja abielus, siis on väga vähe tegevusi mida teha reedel. Kutsusin kokku kogu vana sõpruskonna. Need, kellega poisikesepõlves mööda maste ja torne turnisime. Lõputuna näivatel suvedel lahtist õlut jõime. Ja ei mõelnud sellele, et on olemas homne päev, pangalaen ja seda, et autod vajavad kütust.
Saime kokku päikselise keskpäeva ajal tühjas pubis peatänava ääres. Kõïk tulid kohale. Mõnda meest sai näha suisa üle mitme aasta. Mõnda näen ma iga päev. Arutasime siis tekkinud situatsiooni. Meenutasime vanu aegu. Ja välja mõtlesime.
Et teeme kõike nagu vanasti. Ostame lahtist õlli. Ja ronime telemasti tippu seda jooma.
Mõeldud tehtud. Kloppisime Tõnu kodust pruudi kaisust välja ja liikusime õlletehase suunas. Paraku kuri saatus tabas meid otse kümnesse. Meie linnas ei müüdagi enam lahtist õlut. Kuid päästev idee tuli kiiresti. Tuli meelde üks kahekümne kilomeetri taga elav vanamees, kes koduõlut vaaritas ja linnas laatadel müüs. Autod pole tänapäeval probleem ja nii veerand tunni pärast kobistasime taadi ukse taga. Vana oli täiesti traksis, müüs meile kolmkümmend liitrit oma kõige paremat virret. Sellest hoolimata, et kohale kulgemiseks sai kasutatud politseiautot. (üks meist töötas nimelt liikluspolitseis)
Oma joogi mahutasime 2-liitristesse plastpudelitesse. Et oleks kah nagu vanasti. Parkisime oma auto telemastist pisut kaugemale.
Ja hiilisime tara ja hekkide vahelt telemasti juurde. Telemastile olid vahepeal kurjad omanikud ehitanud ette ronimist takistava võre ja lisaks veel paigaldanud liikumisanduriga signalisatsiooni. Kuid januse eesti mehe ees ei ole miski takistuseks. Köiejupp kaasas, nagu muiste ja saigi see kinnitatud miski konksu otsa kiikuma. Natuke ronimist, milles sai kasutatud ka masti jalamile pargitud vana ülekandejaama. Ja seejärel sellega endid visatud juba teisele poole võret. Ja sellega edukalt tõestatud, et inimene põlvneb ahvist. Ja et tõestada mõni inimene on ahvist veel kaugemale edasi jõudnud, siis suutis meie liikluspolitseinikust kamraad liikumisanduri kahjutuks teha. Tee oli vaba.
Oma seni veel väikeste õllekõhtude vabisedes ronime üha ülespoole. Vastu päikesele, mis nii heledalt paistis. Oli palav päev. Ja lääne poolt lähenemas äikesepilv.
Kuid tormituuled ei heidutanud meid. Vaid hoopis paitasid hoogsalt karvast lõuga. Ronisime nii kaugele, kui veel sai. Natuke oleks veel saanud, aga jäime pidama telemasti kïge kõrgemal platvormil. Istusime sellele maha ja lasime õllel hea maitsta. Vahepeal juhtus väike õnnetus meist kõige vanemal. Tema prillid kukkusid platvomivõre vahelt alla. Veel kaua aega oli kuulda vaikseid kilksatusi, kui prillijäänused tornikonstuktsiooni vahel endile teed rajasid.
Kuid ilm hakas meie poissmeesteõhtusse omi korrektuure tegema. Tuuleiilid puhusid üha valjemini ja äikesepilv varjutas päikese. Ja hakkasid sähvima esimesed välgud. Meie aga, kes me nüüd oma kaines ja korralikus igapäevaelus alkoholi iga päev ei tarbi, jäime korralikult sopsu. Ja tuli hull idee torm siinsamas masti otsas vastu võtta.
Tormituuled haarasid kaasa kõik lahtised asjad. Tühjad pudelid ja sakummiks kõrvale võetud õllevorstid leidsid oma puhkepaiga maapinnal. Või vähemalt kuskil allpool.
Kuni tuli viimane pauk. Torni tabas välk. Viimane pilt mida ma mäletan, on see, et meid ümbritses tihe sädemetepilv. Kui toibusime, oli torm möödas.
Ka mu sõbrad ärkasid. Imestusega vaatlesime teineteist ja avastasime, et meil on seljas samad riided, mis meil olid seljas siis, kui me viimati torni ronisime.
Kuna päike oli juba loojumas, siis ronisime tornist alla. Torni all jõime ära viimase õllepära.
Ja lubasime homme jälle kokku saada. Mitte pulmas, vaid selle vana kuuri taga, kus me ikka kokku saime. Ja vahetundide ajal suitsu kimusime.
Ja koju minnes unustasin ära, et ma peaksin olema kolmekümnene, omama naist ja last. Vaid läksin otse ema juurde, kellel supp juba soe oli. Ma olin tagasi jõudnud lapsepõlvemaale…
