"Tahad oma vallalisi sõbrannasid alandada? Pane nad oma pulmas su kimpu püüdma!"
Olen käinud kolmes pulmas ja kõigis neis on pruut varem või hiljem pruudikimbu üle õla heitnud. Kusjuures, ühes neist oli pruun alguses plaaninud kimbu alles jätta ja säilitada, aga läks vist siis vahuveiniga hoogu ja hüüdis üle saali: “Ma ei saa ju kade olla, pean oma sõbrannadele ka ikka lootust andma!” Jah, pruut… Selleks su vallalised sõbrannad su pulma tulidki, et sa saaksid neile meelde tuletada, et neil pole endiselt kätt palutud, eriti su kunagisel pinginaabril, kes on juba kaheksa aastat mehega koos elanud, aga sõrmust vaid juveelipoe vitriini tagant näinud. Kena sinust…
Viimases pulmas, kus ma käisin, tõusis pruudikimbu viskamise ajal mu lauas üks tütarlaps demonstratiivselt püsti ja läks selleks ajaks tualetti. Kui ta tagasi tuli, ütles mees talle naljatades (ja punastades), et noh, magasid oma lootuse maha. Tõsi, nõme nali (nad olid vist ka juba mõned aastad koos olnud… ), aga neiu heitis juuksed üle õla, pööritas vaevumärgatavalt silmi ja lausus: “Noh, seekord pääsesid siis.”
Mulle ei mahu pähe, miks on sellist konfliktitekitajat pulma üldse vaja. See on ju igale osapoolele ebameeldiv! Pruut jätab sellega mulje, et ta on justkui nüüd paremas staatuses kui tema vanatüdruku ohtu sõbrannad, naistel on piinlik seal niimoodi rabeleda, meestel ebamugav vaadata, kuidas nende kaaslased jooksevad kimbu poole kiiremini kui pensinärid istekohtade suunas…
Ei tea, minu meelest nõme traditsioon. Mida teie arvate? Olete kunagi kimpu püüdmas käinud?
