Lõpuks otsustasin ise sõbrantsid kokku kutsuda. Helistasin ühele ja teisele, aga nii apaatselt ja passiivselt pole nad kunagi suhtunud pidutsemisse. Korraga oli kõigil miljon põhjust ja ükski kuupäev ei sobinud kokku saamiseks. Hiljem selgus, et mu õde oli mind ka siinkohal ennetanud ja tüdrukuid ette hoiatanud, et kui ma neid kuhugile kutsun, siis leitakse ikka mingi ettekääne. Ja mina nii naiivne!

Niisiis, peaorganisaator oli mu õde, sõbrannad abistasid teda hoolega. Nad planeerisid ja organiseerisid seda õhtut ligi 2 kuud. Õde oli tublisti vaeva näinud - ta nimelt tundis ainult paari mu sõbrannat. Aga nüüd oli kõigiga kontakti otsinud ja nad kõik kohale saanud (ka need, kes õppisid välismaal! Uskumatu!) Ja kogu selle aja jooksul ei saanud mina kellegi käest mitte kordki pisematki vihjet. Nüüd hiljem asja vaagides pean tunnistama, et märke siiski oli, aga ma leidsin neile loogilise seletuse ja ei kahtlustanud ikkagi midagi.

2 nädalat enne pulmi, kui minul oli viimane pruutkleidi proov, teatas mu õde, et ta tahaks väga minuga peale tööd proovi kaasa tulla. Ma muidugi ei kahtlustanud ka siis midagi, kui ta palus kindlasti heledad ja väga mugavad kingad panna :) Pärast proovi pidime temale kleiti ostma minema, hiljem aga selgus, et ka see oli järjekordne ettekääne, et mind linna saada. Proovist tulles kinkisid täiesti tundmatud inimesed mulle tänaval mingi reklaamikampaania raames suure pundi ülipikki valgeid ja roosasid roose. Lihtsalt küsisid, et kas roosid rõõmustaksid meid ja andsid. Väga armas. See tõstis kohe tuju.

Kesklinna poole jalutades ütles mu õde, et ta peab ühest pubist läbi minema ja oma töökaaslasele sinna midagi ära viima. Ma veel mõtlesin, ootan teda tänaval, aga tema ajas ikka peale, et tule sisse ka - võib minna natuke kauem, istume ja räägime kaks sõna juttu. Noh, mis seal ikka, kiiret ju polnud.

Niipea kui me Amsterdami pubist sisse astusime, oli suur lärm, kõik kisasid midagi läbisegi ja esimese hetkega ei tundnud ma kedagi ära, jõudsin veel mõelda, et appi kui jaburaid emotsioone mu õde oma töökaaslastes tekitab... Siis hakkasin oma sõbrannasid ükshaaval ära tundma - kõigil olid parukad ja riietus aastatest 1960. Ma olin täiesti üllatunud. Vapustav, kui palju nad olid oma välimusega vaeva näinud. Meile oli kaetud seal laud suupistete ja shampusega. Kõik sõbrantsid kohe kallistasid ja õnnitlesid mind, jõime shampust ja sõime viinamarju. Toost lasti minul öelda ja ma teatasin erudeeritult: "Mehelminek pole reheleminek!" ning klaasid löödi kokku!

Siis algas minu riietamine/meikimine. Kõigepealt võeti ära minu mobiil, käekell, käekott ja kleit. See oli selleks, et ma nende poolt korraldatud peo keskel ei saaks teatada, et mulle aitab, ja taksot kutsuda, et koju minna. Olin neist sõltuv. Mu õde oli kõige peale mõelnud - tal oli minu jaoks ema roosa keskkooli lõpukleit, blond parukas, kunstripsmed, isegi sukad ja sobivas stiilis ehted. Nad muutsid mu tõeliseks 60-ndate bimboks.

Ma arvasin, et sellistena nagu me olime, jääme sinna pubisse ja lõbutseme terve õhtu kohapeal, ise veidi ärevuses, et äkki tuleb mõni vabameelne poiss ja tantsib veidi :) Ma olin suisa ehmunud, kui öeldi, et nüüd lähme siit minema. Et julgem tunne oleks, oli ette nähtud väike drink, mille järel hüüdsime kooris kõigest kõrist:"Adios, neiupõlv."

Olgugi, et oli veidi kõhe, oli hirmus põnev ka, et mis edasi saab! Kuna olin mujalt kuulnud, mis sellistel pidudel korraldatakse noorikule, siis väike värin ikka oli südames. Samas teadsin, et ega nad mind kuhugile hätta ei jäta. Oma sõbrannasid võin pimesi usaldada, see teadmine tegi õhtu nauditavaks ja ei olnud pidevat hirmu, et äkki nad korraldavad midagi nilbet või panevad mu ebamugavasse olukorda.

Väljas ootas meid taksobuss. Minul seoti silmad kinni, et kohale jõudes oleks suurem üllatus. Esimene peatus – Statoili bensukas. Mulle anti suur kimp roose ja veel need roosid ka, mis meile tänaval niisama kingiti, ja ülesanne kõik rahaks vahetada, sest õhtu jooksul olevat seda meil hädasti rohkesti vaja. Tüdrukutel olid plakatid, millega nad kogu aeg vehkisid, kui mina lilli müüsin. Plakatid olid sellised: "Olen viimast õhtut vallaline", "Otsin värskeid suhteid 052 ..." (seal oli minu õige tel.nr!!! ja kui telefonini jõudsin, selgus, et helistajaid jätkus :) ), "Põsemusi 5.-", "DIPLOM: Parim meestemurdja" ja "Kogun pulmadeks raha".

Rooside müük läks üllatavalt edukalt. Inimesed olid igati lõbusad ja lahked ja uurisid, et mis üritus on ning soovisid õnnelikku abielu. Mõned roosid müüsin 100 krooni õis, paljud andsid 50 krooni lille eest, tavaline taks oli 25 eeku. Väga lõbus oli, poole tunniga tegime ligi 700 krooni. Mina olin muidugi ootusärevuses, mis järgmiseks toimub ja kus meil seda raha nii hädasti vaja läheb. Istusime siis jällegi oma taksobussi, mul seoti silmad kinni ja sõbrantsid hakkasid minuga mängima mängu "Truth or dear" (nad ikka uurisid päris palju mu kihlatu ja meie suhte kohta) ja siis laulsime ka (kõvasti ja valesti).

Sõitsime tükk aega ja kui kohale jõudsime, siis minu silmi ei avatudki. Mind talutati kuhugi ruumi sisse. Päris kõhe oli. Korraks kuulsin mingit jämedat häält, mis ütles "Siiapoole, siiapoole...". See võttis jalad nõrgaks. Mu kaks head sõbrantsi hoidsid kõvast käest kinni ja juhtisid mind, mis andis kübekese julgust, et mind hetkekski üksi ei jäetud. Lõpuks istusin ühele pehmele nahkdiivanile ja seal pidime natuke ootama, mis tekitas palju ärevust ja natuke adrenaliini.

Äkki hakkas vali muusika mängima ja mul võeti silmad lahti. Aaaaaaahhhhh!!!! MEESTESTRIPTIIS!

Oh, seda ma poleks oma õest uskunud. Tunniajane VIP show! Kohe toodi tequila ja vein ja tüdrukud muutusid aina lõbusamaks ja ülemeelikumaks. Stripi-poisid lõid hoogsalt tantsu ning tüdrukud kiljusid ja hüppasid. Nad tulid ka lavalt alla ja tantsisid tüdrukutega nii, et lepaleht ei mahtunud vahele. Paarile tüdrukule tehti ka pikalt sületantsu, paar tüdrukut nad võtsid ise sülle, enam-vähem kõigile nad ronisid ise sülle, ühel nad lasid mitu korda silda visata ja kui poisid pausi tegid, hõikasid sõbrantsid minu lavale tantsima.

Ei suuda siiani uskuda, et läksingi. Tüdrukud skandeerisid lava ees ja ma andsin tuld! Tantsisin tüdrukutele terve pika tantsu, riided jäid muidugi selga, aga sukapitsi ikka vilgutasin ;) ja sõbrantsid jäid mu etteastega väga rahule. Mõtlesin, et korra elus võib ju midagi sellist endale lubada, sest see on mu viimane kreisi õhtu, kui olen vaba ja vallatu. Lahkudes olid põrandal veinipokaali killud ja laval vedeles raha. Kaasa andsid stripparid plakati koos autogrammidega ja soovisid sõbralikult õnnelikku abielu.

See show oli päris väsitav ja hääl ka kadus kuhugi ära ;) Väljas tibutas õrnalt vihma. Mõnus värskendus. Jooksime sõbrantsidega vihma käes ja müüsime möödujatele veel järelejäänud roose. (Ja jälle saime raha juurde.)

Ühe nurga peal seoti jälle mul silmad kinni ja hakati juhendama, kuhu astuda. Hakkasin juba harjuma selle silmade sidumisega. Õhtu oli niivõrd üllatusi ja ootamatusi täis, et ma olin kõigele avatud ja enam ei kartnud midagi, vaid järel oli ootusärevus, et mis nad nüüd minuga kavatsevad. Ja see oli väga hea tunne! Soovitan kõigile sellist õhtut, kes kunagi kavatsevad oma sõbrannat või õde või keda iganes sellise peoga üllatada!

Silmi mul kohe ei avatud, vaid juhatati mingi kõrge laua äärde (nii mulle esialgu tundus, kui silmad kinni olid) ja pisteti pihku miskit ja kästi siis ära arvata, mis asi see on ja kus ma olen.... Kobasin siis seda jullat, mis pidi saladuse avaldama.... kuulsin, et tehti pilti. Äkki taipasin, et mudin mõnuga vibraatorit! Tüdrukutel muidugi nalja kui palju, siis seoti ka minu silmad lahti, olime sex-shopis. Kõik olid õhinal leti juures ja uurisid, mis kaupa müüakse ja mida mingi vidinaga tehakse.

Mina olin sellises poes esimest korda ja ma arvan, et kui mitte kõik, siis suur enamus ka minu sõbrannadest. Müüjanna oli väga kena ning hakkas kohe usinasti tooteid tutvustama. Leti ees tekkis trügimine ja kõik kogusid tähelepanelikult uut informatsiooni. Nad olid minu jaoks tellinud põhjaliku toodete tutvustuse, mis ausalt öeldes mööda külgi maha küll ei jooksnud :) Lõpuks informeerituna toodetest ja nende omadustest, paluti teha valik, mida mul võiks abielu ajal vaja minna. Silmad suured, püüdsin oma otsust langetada :) Kas neid nüüd just vaja läheb, aga paar vidinat mulle ära osteti :) Sealsamas seoti jälle mu silmad kinni ja läksime järgmisse kohta.

Tantsuklubi Venus. Tantsisime kuni jaksasime ja siis veel natuke. Ühe rootslase oleks turvamees minu pärast peaaegu klubist välja visanud, sest ta nõustus tantsima ilma särgita ;) Olime ootamatult populaarsed selliselt kostümeerituna. Tundus, et terve põrand oli meid täis :) ja mul on siiamaani tunne, et tantsisin kõigi noormeestega, kes klubis olid.

Kell oli mul ära võetud, nii et ma ei oska öelda, mis see aeg võis olla, aga rahva poolest tundus, et südaöö oli ammu möödas ja ma seekord olin küll kindel, et Venus on viimane koht. Arvasin, et nüüd tantsime end ribadeks ja siis kebime koju. Aga ei tasu nii lihtsameelne olla! Just siis, kui ma arvasin, et ma enam tõesti ei jaksa tantsida, tuli sõbranna rätikuga, sidus mu silmad jälle kinni ja mind talutati bussi!

Ise veel mõtlesin, et kuidas nemad jaksavad... Samas tundsin ka natuke kohustust, et kui on õhtu nii megalt organiseeritud, siis tuleb sellest võtta, mis võtta annab! Ja eks ole me kõik öö läbi pidutsenud. Ei tahtnud teistest kehvem olla ja põnev oli ka, et kuhu nüüd siis sõit läheb!

Viimane koht kuhu läksime, oli Nightman. Vastu hommikut oli seal plaanitud minu kleidi oksjon, kuid mõningate pisiasjade nurjumisel ei läinud see plaan neil korda :) Möllasime veel nii palju, kui kellelgi energiat oli. Seal panimegi õhtule punkti - lugesime ürituse edukaks ja neiupõlve riukad väljaelatuks.

Mälestuseks jäi mulle albumitäis uskumatuid pilte ja video, mis on tänu videograafi professionaalsele tööle nagu Hollywoodi film.