Tempel mällu ja rinnale

Aitasin kord ühele tuttavale, tulevasele peiule meeldejäävat pidu korraldada, et tema „neitsipõlve viimased tunnid” põnevad oleksid.

Algatuseks oli plaanitud väike parveretk mööda jõge ja seejärel veeta hullutav õhtu jõeäärses jahilossikeses. Parvetamine möödus napsi ja nalja tähe all. Napsi jagus peiule rohkem, nalja aga kaaskonnale, kuna peasüüdlast oli vaja vahepeal jõevees „ristida”.

Kaasa olid võetud ka õnged, et üritusele sportlikku momenti lisada. Aeg-ajalt keegi sukeldus ja ohverdas mõne eseme peiu õngekonksu otsa. Jahilossikeses ootas teda soe saun ja tantsutüdrukud. Laud oli kaetud kuninglikult.

Kuna programm oli tihe, kurnas see peiu sootuks. Kui ta vaikselt unele suikus, otsustasid sõbrad teda korralikult kujundada. Kuskilt lähedal asuvast laudast toodi värvipulbrit. Ilusat alumiiniumivärvi, millega disainiti peiu kulmud ja habemetüügas. Kui sellega oli ühele poole saadud, vaadati kriitiliselt üle rindkere ja jõuti järeldusele, et nii karvane rind ei ole enam moes.

Enne kui masin surinal tööle pandi, loomulikult küsiti peiu arvamust. Ta oli nõus ja mõmises rahulolevalt selle märgiks. Ja nii saigi ka rinnale uue soengu, mis valmis laulu „Jaanipäev” saatel.

Kui lõpuks tulevane abielumees ärkvele sai, oli ta nagu uuestisündinu- valmis astuma uude ellu !